Meie korteril Dubrovnikus oli ka rõdu, aga väike ja
merevaate asemel oleksime saanud vaadata omaenda maja seina. Seega
istusime üldjuhul suurel terrassil vaatega Aadria merele. Kuna samalt
terrassilt läks uks pererahva elamisse, siis tegelikult oli vist ikka
meie väike minirõdu meile mõeldud. Aga kuna nad meid sealt ära ei
ajanud, siis istusime seal oma veini või õlle või hommikuse kohviga. Nii
ka täna hommikul. Olin just kohvitopsi ja jogurti lauale pannud ning
värskemad chatid avanud kui nende uks lahti läks ja majaperemees välja
vaatas. Tervitas ja läks sisse tagasi, kus tal abikaasaga elav vestlus
tekkis. Kujutasin omale ette, et see kõlas umbes nii: "Krt, jälle nad
siin meie terrassil, nagu neil oma korteri ees poleks rõdu. Ah, no las
olla, vähemalt lähevad täna ära. Aga edaspidi paneme ikka sildi üles, et
jälle mingid nahhaalsed külalised siin meie ukse ees piknikke ei
peaks." Ja siis minut hiljem tuli majaperemees välja pudeli valge
kvaliteetveiniga ning andis selle meile lahkumiskingituseks. Ise läks
naisega hambaarstile.
Meil oli küll väga hea meel veini üle, aga reisides vaid
käsipagasiga ja eilsest veel kerge väsimus sees, ei tundunud tõenäoline,
et me selle tunniga enne lennujaama minekut ära jõuaksime juua. Läksime
omale lennujaamabussile pileteid ostma ning ühtasi tegime sealse
tütarlapse pudelitäie valge veiniga õnnelikuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar