Kuna ilmaennustuse kohaselt pidi alates esmaspäevast
umbes kolm päeva ainult sadama ja välku lööma, olime plaaninud lõunani
magada ja seejärel rõdul varju all raamatuid lugeda ning õhtul läbi
paduka sadamasse kala sööma kihutada. Hommikul ei ärganud me aga mitte
äikese vaid tavapärase linnulaulu peale. Ja enne seda veel tavapäraselt
kella kuuest alates iga tund kirikukellade peale. Sain aru, et Müncheni
kirikud on ikka nõrgad. Dubrovnikus kui plaat peale pandi, siis kellad
helisesid mitu pikka minutit. Kuna lõunani magamine enam väga variant ei
olnud, ajasime ennast voodist voodist välja ning kõndisime randa.
Rannast
vanalinna kalasuppi sööma, mis pidi kohalik spetsialiteet olema ja mida
ma juba peaaegu terve nädala menüüdest vaadanud olin, et peaks ära
proovima. Selgus, et ka Eestis saab täiesti autentset Horvaatia
kalasuppi süüa.
Kuna ma
eile paaditripilt tulles olin esimese asjana võtnud ühendust meile tripi
müünud tütarlapsega ja selgitanud, et paljureisinud turisti ikka
50-minutilise saarepeatusega ei tõmba, siis peale lõunat kõndisime ta
tänavanurgale, et osa makstud rahast tagasi saada. Jalutasime veel
pargis ning läksime seejärel korterisse, et enne suuremat õhtusööki
väike uinak teha.
Nagu
tavaliselt olin ma teinud korraliku eeltöö ning välja selgitanud paar
söögikohta, kus kohalikud ise ka hea meelega söövad. Seega olime
plaaninud (noh, tegelikult mina plaanisin ja Scott hooliva abikaasana
oli mu valikuga nõus) õhtust süüa vanasadamas asuvas kalarestoranis.
Eriti kiideti sealset kalavalikut kahele. Ca 45 euro eest sisaldas see
suur malmpann makrelli, mingit muud valge kala fileed, sinimerekarpe,
tiigerkrevette, sardiine ja tigusid. Olime just saanud oma õllega
alustada kui ka kalavaagen lauda jõudis. Tõstsime omale igat asja natuke
taldrikule ning kui makrellifilee oli lihtsalt tuim ja üleküpsetatud,
siis sardiini maitstes tuli kerge pisar silma. Mitte rõõmust.
Sinimerekarbid olid suhteliselt maitsetud, teod mõrud ning krevetid
samamoodi täiesti maitsestamata. Kui ma Scoti poole vaatasin peale seda
kui ta oli sardiini maitsnud, siis ma olin täiesti kergelt üllatunud, et
ta selle suutäie ka alla neelas. Ja mainisin, et sardiinid on suht
kehvad. Scott küsis selle peale, et mis ma makrellist arvan. Noh, ma
arvasin, et üleküpsetatud on. Scott ütles, et tema meelest on see rohkem
nagu söödamatu. Ning peale seda kui ma olin öelnud, et minu meelest
pole terves selles pajas midagi söödavat, kutsus Scott ettekandja ja
ütles, et kuna seal potis pole midagi värsket ega head, siis me maksame
hea meelega õlle eest ning lahkume sõpradena. Tundub, et see polnud
ettekandjal esimene kord sellist tagasisidet saada, sest ta viis ilma
kommentaarideta vaagna minema ning tõi arve õlledele. Lõpetasime joogid
ning otsustasime, et nüüd vaatame kõik vanalinna menüüd üle ning valime
sellise, mis tundub, et vastab meie ettekujutusele heast toidust.
Leidsime suurepärase menüü ja teenindusega terrassi ning alustasime
valgest veinist ja kaheksajalasalatist. Scott jõudis vahepeal
ettekandjale rääkida sellest, kuidas me just hiigelkalavaagna tagant
tõusime ja kuidas me parajasti mesinädalatel oleme ja nende
professionaalset teenindust kiita. Kuna ma tundsin, et ma rohkem kala
see õhtu näha ei taha, siis tellisin kohapeal horvaatide nobedate
näppude poolt rullitud värske pasta trühvlite ja seentega ning Scott,
kellel ei olnud kalaga probleeme, tellis lõhe köögiviljadega. Arvestades
seda kui suurepärane oli terve õhtusöögi aja teenindus olnud, olin ma
üllatunud, et praetaldrikuid ära viies tütarlaps huvi ei tundnud, et kas
me magustoitu ka tahaks. Sest noh, ma plaanisin espresso peale juua
kuni Scott oma šokolaadikooki sööb. Ja siis hetk hiljem olid kaks
ettekandjat meie laua kõrval, käes kandikud koktelilide ja
toorjuustukoogiga, kus säraküünal sees põles ning soovisid meile õnne :)
Mul oli lauast tõustes kõht nii täis, et mul oli isegi raske hingata.
Õnneks oli koju vaid 6-7 minutit ülesmäge ronimist ning ma magasin veel
enne kui pea patja puudutas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar