Olime omale tänaseks broneerinud Spirit Airlines'i, Ameerika odavlennufirmade lipulennuki piletid. Basic piletitega ei tulnud isegi carry-on pagasit kaasa, selle asemel oli võimalik pardale minna vaid ühe isikliku esemega (korrektsuse huvides olgu siiski mainitud, et nimetatud personal item andis mõne Euroopa koonrima firma käsipagasi mõõdu kergelt välja küll). Samas polnud lubatud seda isiklikku kotikest näiteks istmete kohal asuvasse riiulisse panna vaid tuli sokutada enda ees oleva istme alla. Kuna nii esmasel vaatlusel kui hilisemast isiklikust kogemusest lähtuvalt ei olnud eesoleva istme all isegi mõistlikku jalaruumi, siis otsustasime elada äärel ning panime oma kotid ikkagi üles. Hetk hiljem patsutasin omale tunnustavalt õlale kui mu kõrvale maanus family size mõõdus kaasreisija, kes polnud täpselt aru saanud "igale reisijale üks iste" kontseptsioonist ning sokutas osa oma supersize ümbermõõdust minu toolile ning minu ees oleva tooli alla. Kui seal tooli all oleks veel ka mu kott olnud, siis oleksin ilmselgelt pidanud oma põlved omale lõua alla kerima.
Miniklapplaudadele saime selgituse samal hetkel kui menüü avasime - valida oli vähemalt 50 erineva kokteili ning muu alkohoolse joogi vahel ning kolmanda lehekülje lõppu oli sokutatud ka mõned M&Msid, minimuffin, juustukrõpsud ja karastusjoogid. Kui inglise keeles kasutatakse erinevate gaseeritud jookide kohta väljendeid soda ja pop, siis mul tegelikult tekkis küsimus, miks eesti keeles seda jama karastavaks peetakse?
Kui olime juba ca pool tundi lennukiaknast vaid suurt kanjonit ja kõrbe näinud, hakkas lõpuks ka Las Vegas paistma. Maandusime otse peatänava algusse ning sõitsime Lyftiga hotelli. Kuna check-in ei alanud veel lähema kolme tunni jooksul, kõndisime kõrvale Kuuba restorani lõunat sööma. Siinkohal tervitused kokale, kes ceviche nii kõrge jalaga pokaali pani, et mul oleks olnud täiendavat istmekõrgendust vaja olnud, et üle selle serva üldse pokaali sisse näha, aga kelle fantaasia sai otsa kui ta krevettidega täidetud avokaado valmistamiseni jõudis. Poolekslõigatud avokaadol oli kivi välja võetud, mõlema poole kivist jäänud augud hakitud sibula ja krevetitükkidega täidetud ning kummalegi kaunistuseks veel üks suur krevett peale pandud. Lusikat avokaado koorest väljakoukimiseks tuli hispaania keeles küsida, sest inglise keel tekitas ettekandjas vaid segadust.
Jalutasime paari kvartali kaugusele oma litsentsi järele, tegime niisama aega parajaks (muuhulgas outlet keskuses, kust on pärit ka üleval pildil olev "leid", topiline ja hõre kardigan, soodushinnaga 189 dollarit ning alghinnaga 1399 dollarit - Las Vegas Premium Outlet keskuses siis, kui keegi peaks tahtma seda bargainit omale soetada) ning täpselt paar minutit peale lubatud check-in aega olime uuesti hotellis. Selgus, et wifi ei tööta ning seega on raskendatud ka tubade jagamine. Siis selgus, et blond tütarlaps on esimest päeva tööl ning ajas näpuga paberi pealt rida, mida ta tegema peab. Sest kogenum, tumedajuukseline, aktsendi järele otsustades slaavi emakeelega tütarlaps tahtis koju minna ning polnud eriti abivalmis. Peale tähelepanu juhtimist, et meil oli hommikusöök hinnas ning uuesti alla receptionisse minekut, et teatada, et me tegelikult sooviks koristatud tuba mitte sellist, kus keegi äsja maganud on, saimegi vaid 35 minutiga checkinnitud ning tuppa.
Tegime veel väikse ringi linnas, vaatasime üle tee asuvat silti, mis lubas, et kohe käeulatuses on stripparid, igapäevaselt paljad ka ja puha, sõime Venetsueela bistroos arepasid ja empanadasid ning läksime magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar