pühapäev, 10. detsember 2017

Helisev muusika. Viin. Ooperis käidud, ooperit ei näinud.






Ühistranspordiga mitteharjunud ameeriklane tahtis lennujaamast Uberi võtta, aga kokkuhoidlik ida-eurooplane tõmbas sellele plaanile kriipsu peale ning suunas turistid bussi peale. Buss viis otse 8 minuti kaugusele broneeritud AirBNB korterist. Või noh, 8 minutit oleks see siis olnud, kui oleks bussist maha minnes hakanud õiges suunas astuma mitte lähima hõõgveini poole. Kuigi, ega toogi ju vale suund polnud. Igal juhul leidsime korteri üles, panime kotid tuppa ning kihutasime välja, et õhtust süüa.

Laupäeva hommikul läksime lähikonnas asuvasse Truusse Mariasse hommikust sööma. Menüü pakkus mitmekülgset valikut saiadest, vorstist ja munadest ning tellisime omale siis vorstid (Scott), saiad ning keedumuna (mina). Kohvi ja kuuma šokolaadi. Ma ei tea, kas mulle üldse kunagi ühte muna, kahte saia ning tassi kohvi nii paljude nõude ning kandikute pealt serveeritud on :)

Peale seda võtsime suuna jõuluturgudele, vanalinnale ning Stephansdomi katuselt avanevale vaatele. Jõuluturud olid selles talvises ilmas igati teretulnud, pakkudes erinevaid kuumi punše ning hõõgveine. Kuna Scoti pagas oli endiselt teadmata kadunud ning sellega koos ka ta soe pesu, siis tegime spordipoe peatuse, kus seni, kuni Scott sobivat meriinot välja valis, mina müüjalt küsisin, et kas lähikonnas on mõnda mitteturistikat kohta, kus turist saaks head Viini šnitslit. Selgus, et on ning võtsime suuna sinna. Kohapeal selgus, et lisaks toitudele tuleb kinni maksta ka lauas istumine - 3.50 per persoon. Ja lusikatäie pohlamoosi eest 1.70 välja käia. Šnitsel oli aga tõesti hea, isegi mina proovisin seda õhukest mahlast lihaviilu krõbedas paneeringus. Minu tellimusega nii hästi ei läinud - selgus, et Flaumige Eierknockerl taga peidab ennast lihtsalt maitsetu kuhi süsivesikuid kehvavõitu pasta näol, mis serveeriti munaga. Ning mille eest 14.50 kasseeriti. Mujal tavapärasest kraaniveest ei teatud seal ka midagi ning kummalegi toodi terve pudelitäis vett.

Stephansdomil on kaks torni, kuhu saab üles ning kust avanevad imelised vaated. Kuna ma eelmine kord vaatasin vaadet madalamast tornist, kuhu sai liftiga, siis seekord otsustasime kõrgema torni kasuks, kuhu viis esmalt 300 ilma ühegi vahepealse mademeta keerdtrepi astet ning peale seda veel 43. Aga vaated olid ka kaunid.

Paaris suuremas hobuseparklas ning nende läheduses haises linn nagu hipodroom ning pärast seda kui nägime, kuidas üks hobune vähemalt 10-liitrise kanistri jagu oma põit kergendas, suhtusime teatava eelarvamusega kõikidesse märgadesse tänavatesse.

Õhtuks olid piletid Viini kuulsasse ooperimajja. Scott, kelle eesmärk oli tegelikult lihtsalt ooperimaja näha, oli ostnud piiratud nähtavusega piletid. Nähtavus oli nullini piiratud. Mina nägin näiteks ainult vastaslooži. Scott tõusis oma istmel (baaripukilaadne iste) püsti ning ei näinud ka siis mitte midagi. Kuna variandiks oli kuulata laval toimuvat ning lugeda looži seinal olevalt ekraanilt teksti või tõlget, siis otsustasime, et lähme tutvume majaga ning suundume seejärel koju. Majaga tutvudes sattusime peale, kui puhvetis esimeseks vaheajaks ettevalmistusi tehti ning Scott läks ja kurtis tütarlastele, kuidas ameeriklasel selle piiratud nähtavusega nahk üle kõrvade tõmmati ning küsis meile frustratsiooni leevendamiseks kaks klaasi šampust. Hajameelsed nagu me oleme, unustasime omale majast väljudes klaasid näppu. Vahetasime kodus riided ning läksime ümber nurga Itaalia restorani. Pärast pizzat ja kaheksajalga oli plaanis minna tuledes linna pildistama, aga tuul ei mänginud kaasa ning kihutasime sealt suhteliselt kiirelt koju sooja.

Kommentaare ei ole: