Vaevalt sain mainida, et ma natuke tunnen jalutuskäikudest puudust (tervitused siinkohal kodumaa püsijalutuskäigukaaslastele), kui järgmisel päeval läksime linna peale ning tegime pikema ringi (vaata reedest postitust). Ja kui juba listi tegemiseks läks, siis kaebasin ka, et mul pole olnud varianti oma uut Tommy Hilfigeri kleiti kanda. Ei mingeid pidusid ega bankette. Kleidi osas on asi ka selles, et kolmveerand varrukate jaoks on siin endiselt liiga palav. Aga võimaluse ennast "üles lüüa" (loe: panin lisaks päevakreemile ka jumestuskreemi ning kasutasin ripsmetušši) sain ning reedel läksime välja. Mitte, et see üleslöömine nüüd teab mis oleks olnud, sest ilmast tulenevalt pidin ikkagi plätud jalga panema. Kuigi, korrektsuse huvides olgu mainitud, et ega mul ka jahedama ilma jaoks kõrgeid kontsi poleks. Käisime hispaania tapasebaaris ja Pretzel Bellis. Kuna öö oli soe, erinevalt õhtust, mis oli palav, siis jalutasime koju.
Juba jaanuaris jäi mulle silma, et siin lähedal, Iiri mägedes on mahajäetud "Eelajalooline mets" ehk dinosauruste aed. Pühapäeva hommikul võtsime suuna sinna ning olles läbinud ohtralt külavaheteid ning külasid, näiteks Manchesteri, jõudsime kohale. Kuna igal pool olid No Trespassing sildid, siis pidasime paremaks autot otse värava ette mitte parkida ning jätsime selle pisut eemale, legaalsete vaatamisväärsuste, Irish Hilli tornide juurde. Tegime ca tunnise jalutuskäigu sügiseselt kirjus metsas, lehed jalge all krabisemas. Igal pool käis mingi elu, mida mul tabada ei õnnestunud, aga pidevalt sahistas keegi kuskil raja kõrval põõsas või kukkus puu otsast alla kas hiigeltammetõru või kuivanud oks. Kõikide nende lagunenud ja külililükatud dinosauruste vahel andis see kahtlemata kaasa adrenaliinitõusule. Tund hiljem tundus, et nüüd piisab sellest adrenaliinist, läksime metsast välja ning võtsime suuna järgmisse külasse, mille kohta oli kirjas, et seal on täika. Ei olnud. Paar antiigi- ja pudipadiletti oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar