teisipäev, 29. november 2016

Rundschau München. Go west, life is greener there.


Läänes on ju muru rohelisem ja taevas sinisem ja pudrumäed ja piimajõed. Tänapäeval küll vist taimse piima jõed. Aga iga kord kui Eestis midagi pekkis on, siis on "mujal/Soomes/Rootsis/Saksamaal/Kreekas kõik hoopis paremini". Seal ei vihata teiste lapsi, palka makstakse nii, et rahvas ei tea, mida sellega peale hakata, liikluses ollakse teistega arvestavad ja koolides on toredad õpetajad. Ma olen nõus sellega, et siin Saksamaal on palga ja teatud kaupade hindade suhe tasakaalus: keskmine palk on ca kolm korda kõrgem kui Eestis, samas toiduained on Eestiga samas hinnaklassis või mõnevõrra soodsamad. Korterite üürihinnad on küll keskmiselt kaks korda kõrgemad kui Eestis, aga moodustavad keskmisest palgast siiski protsentuaalselt väiksema osa. Teenused, mida olime (või noh, mis ma nüüd siin kõikide nimel sõna võtan, ikka mina olin) harjunud Eestis taskukohaseks pidama, on nüüd Müncheniga suhteliselt samas hinnaklassis. Riideid saab siit tavaolukorras osta samade hindadega kui Eestis, allahindluste ajal samas märksa soodsamalt. Hea hinnaga lennukipileteid pakutakse vasakult ja paremalt.

Aga. 65-aastane äsja pensionile jäänud meesterahvas otsib omale osalise ajaga tööd, sest kohus otsustas, et tema emal ei ole kodus, kus tal kolm korda päevas hooldaja käis, enam ohutu olla ning määras emale hooldekodusse kolimise. Nimelt oli vanainimene toas kukkunud ning see oli piisav põhjus ta pideva järelevalve alla suunata. Kuu hooldekodus maksab 3.400 eurot, millest ema pension katab vaid 1.400 eurot. Ülejäänud 2.000 tuleb sellelsamal 65-aastasel pojal välja käia, kelle pension on küll pisut kõrgem kuid jääb siiski samasse suurusjärku. Seega, täiendav töökoht, et igakuiseid makseid katta. Sest kohtu seisukoht oli, et mehel on ju pangalaenuga ostetud maja nüüd ilusti kinni makstud, ta võib selle maha müüa, tuludest hooldekodu arveid maksta ning ise linnalt sotsiaalkorterit taotleda. Teoorias vast isegi teostatav, aga sundida inimene oma kodu maha müüma, kui ta on selle nimel 40 aastat tööd teinud ja igakuiseid laenumakseid tasunud? Öelda, et "koli sotsiaalkorterisse", kuigi on teada, et linnal ei ole midagi pakkuda, sest põgenikud on eelisjärjekorras... Aga sotsiaalsüsteem on ju hea - võib olla kindel, et kui kunagi hooldekoju on vaja minna, küll kohus leiab, kellelt see raha välja nõuda.

Kahekümnendates üksikema elab alla kaheaastase lapsega keldrikorruse korteris, kus seinad hallitavad ja rõskusest on juba igikestev köha tekkinud. Küsib linnalt uut korterit, aga ei saa, sest "põgenikud on eelisjärjekorras".

Kommentaare ei ole: