kolmapäev, 24. august 2016

Rundschau München. Vanakool.

Talvel maksin Berlinis 400 euro sularahaautomaadist väljavõtmise eest 11 eurot teenustasu erinevatele pankadele. Kuna ma oskan 11 euroga paremat peale hakata kui pankadele maksta (näiteks saab selle eest 10 pudelit Innocent smoothiet sooduka ajal või 11 paari roosasid linaseid pükse täikalt), siis üritan siin võimalikult vähe sulas maksta ja võimalikult palju kaardiga. Kui siinne ärikeskkond seda muidugi võimaldab. Näiteks üks supermarket teatab mu SEB deebetkaardi peale, et ei, krediitkaardiga maksta ei saa, nemad tunnistavad ainult EC-d. Ma pole veel täpselt aru saanud, mis see müstiline EC on. Aga täna olin sunnitud osaliselt jänest sõitma. Mul oli vaja osta 13 euro eest Streifenkarte'd, mida saab piletiautomaatidest. Enamus piletiautomaate (kõik peale lennujaama ja Hauptbahnhofi omade siis) ei tunnista "krediitkaarte". Arvestasin seega, et maksan sularahas, aga võta eurost. Suurim paber, mida nad tunnistavad, ka mitmekümneeuroste nädalakaartide puhul, on 10-eurone. Mida mul polnud. Ja lisaks polnud ka ühtegi kohta tee peal, mis mul raha lahti vahetaks. Sõitsin siis terve peatusevahe ilma piletita ning lootsin, et kontrolli ei tule. Kontroll tuli, aga alles siis, kui ma taas oma turvalises kuupiletitsoonis olin.

Tellisin omale Salomoni helesinised jooksutossud. Väga šeff, aga peale esmaspäevast Isariringi oli eile treppidest käimine natuke raskendatud.

Kommentaare ei ole: