Tegime omale hommikusöögi ning liikusime sadamasse. Graafik lubas küll Jaylanni, aga mingil põhjusel oli sadamas ootel hoopis pisem, ekspresspaat. Ausalt, see oli nii väike, et kai tagant välja ei paistnudki. Ja kui siis paistma hakkas, oli vaatepilt kõike muud, kui tore. Laine oli üsna arvestatav ning loopis paati päris kõrgele. Ma jäin taas juba kail seistes ja paati vaadates merehaigeks. Sisseminnes tuli vaadata, et paigaldatud sillalt juba üle parda ei leida. Aga kui see pähklikoor korra liikuma sai, siis oli täiesti ok. Laine oli õnneks vastu ning ekspresspaat "kihutas" lainetel.
Saime kohale ning läksime siis kumbki omas suunas - mina koos Klausi ja Reinhardiga immigratsioonibüroosse ning Martin arsti juurde, kust ma teda enne õhtut tagasi ei oodanud. Teadagi, järjekorrad ju.
Immigratsiooniametis õnnestus meil oma nimed üsna kiirelt meesterahva kätte anda, aga sealt edasi oli tegevus kõike muud kui kiire. Põrandal oli kaks kastitäit passe, kummaski viis suurt passipakki. Võttis siis tegelane esimese kastitäie ette, sealt esimese paki ning hakkas lappama. Keeras kummi tagasi ümber ning pani paki põrandale. Toimis samuti teise pakiga. Siis vaatas järelejäänud kolme pakki. Tõusis püsti, jalutas laua juurde. Näppis seal paari paberit ja passi. Siis kõndis taharuumi. Tuli tagasi, istus ja võttis ette kolmanda paki. Ning neljanda ja viienda. Tühi vaev. Ladus kõik viis pakki kasti tagasi. Tegi uuesti ringi laua juurde, näppis seal natuke kauem asju. Siis taharuumi. Siis võttis teisest kastist esimese passipaki, lappas läbi ja pani põrandale. Mõtles natuke, võttis esimesest kastist juba läbivaadatud paki ning lappas selle uuesti läbi. Siis oli natuke segaduses ning pani paki kasti tagasi. Vaatas läbi veel kaks pakki teisest kastist. Tõusis püsti ja jalutas ringi. Ja siis oli tal ühtäkki minu pass näpus. Andis selle leti taga oleva tütarlapse kätte, kes sinna paar templit lõi. Siis andis tütarlaps passi mehele tagasi, kes sellega minuni jalutas. Ja nii ma oma passi kätte saingi. Klausi ainus küsimus oli, et "Wie hast Du es gemacht?" :D Tema pass oli veel leidmata. Vaatasin passi vahel olevaid pabereid, millest üks ütles, et minu viisapikendus on kinnitatud juba eelmisel kolmapäeval. Miks nad siis kogu protsessi nädalapikkuseks venitavad, beats me.
Saatsin Martinile teate, et sain valmis ning läksin mere äärde istuma. Et otsustada, kas ma lähen nüüd aega parajaks tegema näiteks massaaži vmt. Ja siis tuli Martinilt sõnum, et ka tema on valmis. Mh? Ma ei olnud plaaninud, et ta nii ruttu tulema saab :) Sõime Honeycombis kerge lõuna ja läksin tutvuma võimalustega laevaga Cebusse minna. Selgus, et on kaks varianti, kas ca 1000PHP-d maksev OceanJet, mis sõidab Boholi kaudu või siis ööpraam, kus kajutid kõik välja müüdud, aga voodikohad veel vabalt saadaval. Üritasin aru saada, kui palju neid voodeid seal ruumis on. Selgus, et mingit ruumi pole, et see on "open area". Hmmm. Jalutasin tagasi ning vaatasime, kuidas vahepeal tormisemaks muutunud merel laev Siquijori poole suundus. Otsustasin, et ei mingit open areat. Vaatasin bussiaegu (Cebusse läheb küll palju busse, aga ma ei tahtnud enam selle miniistme peal lahtise akna all istuda ja Martin ei tahtnud oma valutava varbaga ühelt transpordivahendilt teisele pidevalt tormata) ning selgus, et järgmine ja tänaseks ka viimane buss väljub 10 minuti pärast (õnneks on tegemist siiski filipiini 10 minutiga ehk buss väljub just siis kui ta väljub). Panime kiirelt asjad kotti ning lippasime üle tee bussi ootama. Just see hetk, kui hakkas tunduma, et jäime vist maha ning Martin tahtis minna tagasi restorani oma läpakat laadima, tuli buss. Sõit Cebusse oli pikk, aga sündmustevaene.
Kohalejõudes selgus, et linn on juba Sinulogiootuses ning tänavad on rahvast täis. Isegi vaba taksot polnud. Cebus! Saime lõpuks siiski hotelli.
Saime kohale ning läksime siis kumbki omas suunas - mina koos Klausi ja Reinhardiga immigratsioonibüroosse ning Martin arsti juurde, kust ma teda enne õhtut tagasi ei oodanud. Teadagi, järjekorrad ju.
Immigratsiooniametis õnnestus meil oma nimed üsna kiirelt meesterahva kätte anda, aga sealt edasi oli tegevus kõike muud kui kiire. Põrandal oli kaks kastitäit passe, kummaski viis suurt passipakki. Võttis siis tegelane esimese kastitäie ette, sealt esimese paki ning hakkas lappama. Keeras kummi tagasi ümber ning pani paki põrandale. Toimis samuti teise pakiga. Siis vaatas järelejäänud kolme pakki. Tõusis püsti, jalutas laua juurde. Näppis seal paari paberit ja passi. Siis kõndis taharuumi. Tuli tagasi, istus ja võttis ette kolmanda paki. Ning neljanda ja viienda. Tühi vaev. Ladus kõik viis pakki kasti tagasi. Tegi uuesti ringi laua juurde, näppis seal natuke kauem asju. Siis taharuumi. Siis võttis teisest kastist esimese passipaki, lappas läbi ja pani põrandale. Mõtles natuke, võttis esimesest kastist juba läbivaadatud paki ning lappas selle uuesti läbi. Siis oli natuke segaduses ning pani paki kasti tagasi. Vaatas läbi veel kaks pakki teisest kastist. Tõusis püsti ja jalutas ringi. Ja siis oli tal ühtäkki minu pass näpus. Andis selle leti taga oleva tütarlapse kätte, kes sinna paar templit lõi. Siis andis tütarlaps passi mehele tagasi, kes sellega minuni jalutas. Ja nii ma oma passi kätte saingi. Klausi ainus küsimus oli, et "Wie hast Du es gemacht?" :D Tema pass oli veel leidmata. Vaatasin passi vahel olevaid pabereid, millest üks ütles, et minu viisapikendus on kinnitatud juba eelmisel kolmapäeval. Miks nad siis kogu protsessi nädalapikkuseks venitavad, beats me.
Saatsin Martinile teate, et sain valmis ning läksin mere äärde istuma. Et otsustada, kas ma lähen nüüd aega parajaks tegema näiteks massaaži vmt. Ja siis tuli Martinilt sõnum, et ka tema on valmis. Mh? Ma ei olnud plaaninud, et ta nii ruttu tulema saab :) Sõime Honeycombis kerge lõuna ja läksin tutvuma võimalustega laevaga Cebusse minna. Selgus, et on kaks varianti, kas ca 1000PHP-d maksev OceanJet, mis sõidab Boholi kaudu või siis ööpraam, kus kajutid kõik välja müüdud, aga voodikohad veel vabalt saadaval. Üritasin aru saada, kui palju neid voodeid seal ruumis on. Selgus, et mingit ruumi pole, et see on "open area". Hmmm. Jalutasin tagasi ning vaatasime, kuidas vahepeal tormisemaks muutunud merel laev Siquijori poole suundus. Otsustasin, et ei mingit open areat. Vaatasin bussiaegu (Cebusse läheb küll palju busse, aga ma ei tahtnud enam selle miniistme peal lahtise akna all istuda ja Martin ei tahtnud oma valutava varbaga ühelt transpordivahendilt teisele pidevalt tormata) ning selgus, et järgmine ja tänaseks ka viimane buss väljub 10 minuti pärast (õnneks on tegemist siiski filipiini 10 minutiga ehk buss väljub just siis kui ta väljub). Panime kiirelt asjad kotti ning lippasime üle tee bussi ootama. Just see hetk, kui hakkas tunduma, et jäime vist maha ning Martin tahtis minna tagasi restorani oma läpakat laadima, tuli buss. Sõit Cebusse oli pikk, aga sündmustevaene.
Kohalejõudes selgus, et linn on juba Sinulogiootuses ning tänavad on rahvast täis. Isegi vaba taksot polnud. Cebus! Saime lõpuks siiski hotelli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar