laupäev, 1. märts 2014

DiCaprio jälgedes






Kell 8 pidime olema hotelli fuajees, et sõita Koh Phi Phile. Tõusime seega enne seitset, et jõuaks ka hommikust süüa.

Tellisin munaga roti, banaaniroti ja Tai kohvi. Helena läks lihtsama vastupanu teed ja võttis sama. Lauda toodi kaks kohvi, üks munaga ja üks banaaniroti. Ettekandja jäi meid üsna üllatunult vaatama, kui selgitasime, et me plaanime kumbki kaks rotit ära süüa. Natuke nõutult tegid nad meile siiski veel kaks rotit juurde.

Lõuna ajal randusime koos miljoni teise turistiga Koh Phi Phil, kus oli mitu korda sama palju turiste juba ka ees ootamas. Hotelli leidsime ühe isiksusega hiinlase juures. Vahetult enne meid võttis tuba üks vene paar, kellele tutvustati hotelli reegleid: plätud tuleb tänavale jätta ning ööseks võib need näpu otsas tuppa viia, saunalina randa viia ei tohi ja kasutatud vetsupaber tuleb visata prügikasti mitte potti. Viimatinimetatud reegel tundus kõige olulisem olevat, sest hotellipidaja lasi kindluse mõttes selle venelasel veel üle korrata. No, et nad ikka kindlalt aru saaksid.

Küsisime ka tuba näha. Vaade aknast avanes kaunilt prügi ja musti nõusid täis olevasse tagahoovi. Ka meile tutvustati reegleid, kuid käteräti randa viimine unustati ära. Aga võimalik ka, et tundusime mõnevõrra usaldusväärsemad. Toa võtme eest võeti 1000 bahti deposiiti.

Läksime puuviljamahla jooma. Noh, nagu ikka. Ja nagu ikka siin riigis, ei suutnud ma vastu panna ning tellisin ka köögivilja-klaasnuudli supi. Helena küsis menüüväliselt puuviljasalatit. Kümmekond minutit hiljem tuli ettekandja tagasi ning vabandas, et puuviljasalatit ei saa, kuna kokk olevat kaheks päevaks puhkusele läinud. Hea, et ma midagi nii lihtsat tellisin nagu köögivilja-nuudlisupp ja koka asendajad sellega hakkama said. Puuvilja tükeldamine nõuab siiski professionaali vilunud kätt.

Peale lõunat seadsime sammud randa. Tänavad olid nii rahvast täis, et liikuda tuli külg ees. Rand just ülerahvastatud polnud, aga ma olen ka oluliselt puhtama veega randades viibinud. Käisime ujumas ja kosutasime ennast seejärel äsja ahjust tulnud pizzalõiguga.

Tegime linna peal paar tiiru ning olles pidevalt sunnitud kas kellestki mööda trügima või kellegi teelt eest ära hüppama (jah, need ülerahvastatud tänavad olid lisaks ka täis jalgrattureid, eriti palju oli roosade ratastega meesterahvaid), võtsime vastu otsuse saarelt lahkuda. Kuhugi, kus on ilus valge liiv, puhas türkiissinine vesi ja vähe rahvast. Homme läheme Koh Lantale.

Kommentaare ei ole: