Magasime sisse. Plaan oli kohe hommikul Umbaisse tulla, aga arkasime kell 11. Siirdusime joonelt (aga joon oli pikk ja kover) bussijaama. Hommikusoogi olime sunnitud sealsamas sooma ja hetkega tundsin puudust oma roti canaist ja kohvist. See bussijaama vahvel siiski ei manginud valja.
Just tahtsin muide kiita, et nii tore, et kohalikud pole siin yldse pealetykkivad, kui meil hakkas Umbai rannas yks kohalik jarel kaima ja midagi raakima (meile taiesti moistetamatult). Vahetasime kohta, liikusime pool kilomeetrit edasi ja ta istub jalle meie vastas, 2-3 meetri kaugusel. Yks vaike krokodill (voi suurem varaaniline) hangib siin ka. Ja ykspaev jooksis rott eest mooda ja tanavad on poidlasuuruseid prussakaid tais. Ja siin rannas on tyrkiissinised krabid. Nii palju siis kohalikust faunast. Tagasi toidu juurde, sest meieni joudis grillitud krevettide lohn. Ja eemale meie "austajast", kes just tombas taskust valja lahtise (loe: toenaoliselt kasutatud, loputatud ja uuesti kasutusvalmis) roosa kondoomi.
Kuna kalalettides ei tundunud enam erilist elu olevat, laksime tee-aarsesse soogikohta ja votsime jarjekordsed roti canaid, laimimahlad ja mina oma kohvi. Suhkrust, voist ja nisust mu organist igal juhul puudust tunda ei saa.
Tagasi Melakasse joudes arvasime, et meil on piisavalt aega paikeseloojangu ajaks mere aarde moshee juurde jouda. Seekord ei teinud yhistransport ja ummikud (laupaeval???) meiega koostood ning kui hakkasime silda yletama, mis moshee juurde saarele viis, oli juba kottpime. Konniteest olid pooled plaadid puudu (alla vaadates tyhjuse loppu ei paistnud) ning tanavavalgustus suures osas puudus. Kaks "valget" ei arvanud, et oleks moistlik edasi kondida :)
Otsustasime selle asemel syya. Meie rojakikoht tundus kaugel olevat ning hakkasime ymbruskonna omi labi vaatama. Kuna ykski ei tundunud sobivat, joudsime lopuks ikka "oma" kohta. Varske puu- ja koogivili, moned frititud tofutykid, idusid ja mulle juba tuttavad rohelised lehed olid segatud paksu, kergelt vyrtsika tamarindi kastmega ning yle puistatud hakitud ja rostitud pahklitega.
Joime joe aares olut, vaatasime joekruiisi kosmiliselt pikka jarjekorda ning liikusime hiljem taas ooturule. Ja taas pakiti juba lette vaikselt kokku. Kuulasime Ringo baaris veel natuke yhte vaga-vaga jubedat kohalikku artisti ning laksime magama, sest meil olid pyhapaeva hommikuks ostetud bussipiletid Tapahi. See tahendas varajast aratust :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar