kolmapäev, 7. aprill 2010

Marley ja mina

John Grogan - Marley ja mina
Marley and me, režissöör David Frankel

Lugesin läbi raamatu ja vaatasin kohe otsa ka filmi. Raamat oli armas lugu koerast ja tema perest, sisaldas nii lõbusamaid lugusid kutsikaea tempudest, tõsisemaid kui ta liiga palju pahandust tegi ja ka kurvemaid, kui Marley vananema hakkas ning suri.

Ma mõistan, et ka algajatel tõlkijatel võib tööd vaja olla. Või sugulastel. Aga no kui lastakse Faina Laksbergi sarnane raamatut tõlkima, siis võiks keegi teine sellele vähemalt põgusa pilgu hiljem peale visata. John kirjeldas raamatus, et Marley ei ulu kunagi. "Labradorid ei ulu ... Marley oli püüdnud ulguda kahel korral ... Pea kuklasse heidetud ... oli ta kuuldavale toonud kõige pateetilisema heli, mida ma eales kuulnud olen, aga kõlanud oli see pigem nagu kurgu kuristamine". Jah, ma saan aru, et Google Translator on tore vidin, aga tõlkijale soovitaks üles märkida, et pathetic tähendab ka haletsusväärset. Pateetiline eesti keeles aga ülevat, ülipidulikku, toretsevat. Ja siis märgiks veel seda, et seitse koera-aastat ei võrdu ühe inimese aastaga. Ülejäänud möödapanemisi ei jätnud meelde.

Film oli pealiskaudne ja kiire kokkuvõte raamatust ning jättis suuremalt jaolt täiesti ükskõikseks. Filmi parim osa oli Marley, keda oli rõõm vaadata.

Kommentaare ei ole: