neljapäev, 25. märts 2010

Alice and the smiling cat

Alice in Wonderland, režissöör Tim Burton

Meeldis. Oli just see, mida ma ootasin. Sürr ja lahedalt absurdne.

Vaatasime inglisekeelset versiooni ning natuke häiris subtiitrite puudumine, sest häälduse tõttu läks osa teksti kaduma. Samas polnud see ka eriti sügavamõtteline film, kus tulnuks igast sõnast aru saada, nende tagant tähendusi otsida ja lisaks veel ridade vahet lugeda.

3D efekt jäi natuke nõrgaks. Enne filmi näidatud treilerites lendasid kord number kolmed, kord kuldkalad vastu pead, filmis ei pannud eriti midagi tähele.

Valgus ja taustad olid mõnusad, tekitasid korduvalt tahtmise fotoaparaat haarata ja sinna pildistama minna.

2 kommentaari:

riina-lore ütles ...

Me käisime ka seda filmi vaatamas ja nagu oleks hoopis teist filmi vaadanud sinu kirjeldatust. Minu meelest oli kogu film kuidagi pime ja tume ja isegi päikeseliel päeval puudus valgus. Mina panin selle prillide arvele. Ka film ise oli mingi kiirjooks ja kohati põhjendamatu. Nalju nagu polnudki või ei saanud ma keelest aru.
Pärast kinotöötaja seletas, et palju oleneb ka projektorist - et selles saalis olevat üks vanem projektor ja seetõttu jääb film tumedamaks. See oli mu esimene 3D kogemus ja selle kogemuse põhjal tahahaksin ma edaspidi ikka "päris filme" vaadata. 3D-ga ootaks veel natuke aega, kuni nad oskusi ja projektoreid täiustavad :-)

Gaili ütles ...

Tead, see 3D ongi tumedam. Vahepeal kui prillid eest võtad ja niisama ekraani vaatad, on nii ilus ja hele :)

Aga just Alice oli selline suhteliselt ebaõnnestunud 3D versioon. Efektid nõrgavõitu ja ka film ise selline pimedapoolne. Näiteks ookeanimaailma 3D oli väga lahe, kaladega sai vahepeal "vastu pead" lausa.

Oodake mõni helgem multikas ja katsetage siis uuesti :)