Roy Strider - Minu Mongoolia
Täpselt aasta aega tagasi jõulude ajal lugesin Roy Strideri Himaalaja jutte, tema elust Nepalis, Indias ja Tiibetis. Ja olin täiesti vaimustuses. Samamoodi lugesin nüüd ühe hingetõmbega läbi tema uue raamatu Minu Mongoolia.
Ma olen taas vaimustuses :) See raamat erineb väga tugevalt ülejäänud Minu-sarja raamatutest, see ei olnud autori nägemus mingist riigist koos põgusa ülevaatega riigis toimuvast. See oli tema reisist ja tema armastusest, aga see puudutas kuidagi. Ma arvan, et ma pole ainus, kes ennast mõnes situatsioonis ära tundis... Ning tõenäoliselt just seetõttu jätabki mõni raamat sügavama mulje kui mõni teine. See ei olnud enam lihtsalt märkmetest või blogipostitustest või avaldatud ja avaldamata kolumnidest kokkuklopsitud reisiraamat vaid ilukirjanduselaadne, ent siiski isiklik kiri armastatule.
Vaatamata sellele, et tegelikult oli ju lugedes teada, et nii mägedes ööbimine kui ka koera Eestisse toomine läksid lõpuks siiski hästi, suutis ta sellest kirjutades siiski üsna pingelised situatsioonid tekitada. Mulle meeldib ta kirjastiil ja see vahetu ausus, mis tema tekstide taga tundub alati olevat. Tema kolumne loen ka lehtedest alati :)
Ma tabasin ennast korduvalt mõttelt, et kas see ilus tüdruk, kellega ma kunagi Roy Striderit meie kontoris nägin, ongi Lõunarist. Ning ka sellelt, et mul on kahju, et ma ei saanud käia raamatuesitlusel, kus ma oleksin ka Häirät näinud.
Täpselt aasta aega tagasi jõulude ajal lugesin Roy Strideri Himaalaja jutte, tema elust Nepalis, Indias ja Tiibetis. Ja olin täiesti vaimustuses. Samamoodi lugesin nüüd ühe hingetõmbega läbi tema uue raamatu Minu Mongoolia.
Ma olen taas vaimustuses :) See raamat erineb väga tugevalt ülejäänud Minu-sarja raamatutest, see ei olnud autori nägemus mingist riigist koos põgusa ülevaatega riigis toimuvast. See oli tema reisist ja tema armastusest, aga see puudutas kuidagi. Ma arvan, et ma pole ainus, kes ennast mõnes situatsioonis ära tundis... Ning tõenäoliselt just seetõttu jätabki mõni raamat sügavama mulje kui mõni teine. See ei olnud enam lihtsalt märkmetest või blogipostitustest või avaldatud ja avaldamata kolumnidest kokkuklopsitud reisiraamat vaid ilukirjanduselaadne, ent siiski isiklik kiri armastatule.
Vaatamata sellele, et tegelikult oli ju lugedes teada, et nii mägedes ööbimine kui ka koera Eestisse toomine läksid lõpuks siiski hästi, suutis ta sellest kirjutades siiski üsna pingelised situatsioonid tekitada. Mulle meeldib ta kirjastiil ja see vahetu ausus, mis tema tekstide taga tundub alati olevat. Tema kolumne loen ka lehtedest alati :)
Ma tabasin ennast korduvalt mõttelt, et kas see ilus tüdruk, kellega ma kunagi Roy Striderit meie kontoris nägin, ongi Lõunarist. Ning ka sellelt, et mul on kahju, et ma ei saanud käia raamatuesitlusel, kus ma oleksin ka Häirät näinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar