See raamat meenutas mulle natuke Niccolo Ammaniti raamatut "Ma ei karda", mis mind eelmisel suvel endasse haaras. Samamoodi hakkasin kohe kojujõudes lugema ja enne lõppu oli raske käest ära panna. Ja samamoodi oli ootamatu lõpp.
Raamat on kirjutatud läbi üheksa-aastase Bruno silmade, kes kolib koos perega kodusest Berliinist kõledasse Auschwitzi, kus tema isa, kellega on Führeril suured plaanid, asub uuele kõrgele ametikohale. Kuna seal ei ole teisi lapsi, kellega mängida, satub Bruno ühe oma "uurimisretke" käigus traataia juurde ning kohtub seal triibulist pidžaamat kandva juudi poisiga, kellest saab tema uus kõige parem sõber.
Kirjastiil on lapselikult lihtne ning seisukohad ja arvamused süütud ja naiivsed. See teebki raamatu lugemise, ja eriti selle lõpu, raskeks.
Raamat on kirjutatud läbi üheksa-aastase Bruno silmade, kes kolib koos perega kodusest Berliinist kõledasse Auschwitzi, kus tema isa, kellega on Führeril suured plaanid, asub uuele kõrgele ametikohale. Kuna seal ei ole teisi lapsi, kellega mängida, satub Bruno ühe oma "uurimisretke" käigus traataia juurde ning kohtub seal triibulist pidžaamat kandva juudi poisiga, kellest saab tema uus kõige parem sõber.
Kirjastiil on lapselikult lihtne ning seisukohad ja arvamused süütud ja naiivsed. See teebki raamatu lugemise, ja eriti selle lõpu, raskeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar