Carlos Ruiz Zafón "El juego del angel" / "The Angel's Game"
Raamat, kus kohtuvad intriigid ja romantika, sõprus ja kättemaks, maagia ja reaalsus ning kinnisideed. Ja seda kõike salapärases Barcelonas.
Raamatut lugedes olin ma kohati natuke üllatunud, kohati pettunud, sest liiga palju oli sarnasust "Tuule varjuga". Seda nii üksikute elementide (raamat raamatutest, Unustatud Raamatute Surnuaed) kui ka meeleolu, põnevuse ja sisu osas. "Tuule varjus" oli rohkem suhteid ja reaalsust, "Ingli mängus" müstikat ja süngust. Alles hiljem lugesin autori kommentaare, kus ta kirjutas, et algselt oli tal plaanis läbi erinevate lugude kirjutada üks põhjalik raamat, aga talle tundus, et parem on see kirjutada nelja erineva raamatuna, mida on võimalik lugeda nii eraldiseisvalt kui ka ühtse tervikuna, kusjuures järjekord ei ole oluline.
David Martin elab müstilises, gootilikus Barcelonas ning kirjutab nii oma nime kui pseudonüümi alt väga populaarseid raamatuid. Ja siis tehakse talle pakkumine, millest ta ei suuda loobuda. Ta kirjutab ja jätab pooleli ja alustab uuesti, võidab ja kaotab, täidab oma unistusi ning avastab asju, mida ta eelistaks mitte teada. Tema soovides, suhetes ja kinnisideedes tunneb ennast aeg-ajalt enamus lugejaid ära. Autori eesmärgiks oligi muuhulgas luua ka teos, kus ühte mängu paljudest mängib ta ka lugejaga, kes astub ise loo jutustamise protsessi ning saab osaks sellest. See on kerge, sest raamatus ei ole midagi etteaimatavat, kõik liinid lähevad alati ootamatus suunas. Kui "Tuule varjus" oli poole raamatu peal peamised liinid ja lõpp ette teada, siis iga kord kui "Ingli mängu" lugedes arvasin, et asjad hakkavad selginema, läksid nad oluliselt keerulisemaks ja segasemaks.
Zafoni kirjakeel on täiesti suurepärane, seda isegi tõlkes. Kui raamatu alguses on võimalik seda nautida nii sisuliselt kui keeleliselt, siis teises pooles võtab tegevuse põnevus üle ja rohkem pöörad tähelepanu sisulisele poolele.
Raamat, kus kohtuvad intriigid ja romantika, sõprus ja kättemaks, maagia ja reaalsus ning kinnisideed. Ja seda kõike salapärases Barcelonas.
Raamatut lugedes olin ma kohati natuke üllatunud, kohati pettunud, sest liiga palju oli sarnasust "Tuule varjuga". Seda nii üksikute elementide (raamat raamatutest, Unustatud Raamatute Surnuaed) kui ka meeleolu, põnevuse ja sisu osas. "Tuule varjus" oli rohkem suhteid ja reaalsust, "Ingli mängus" müstikat ja süngust. Alles hiljem lugesin autori kommentaare, kus ta kirjutas, et algselt oli tal plaanis läbi erinevate lugude kirjutada üks põhjalik raamat, aga talle tundus, et parem on see kirjutada nelja erineva raamatuna, mida on võimalik lugeda nii eraldiseisvalt kui ka ühtse tervikuna, kusjuures järjekord ei ole oluline.
David Martin elab müstilises, gootilikus Barcelonas ning kirjutab nii oma nime kui pseudonüümi alt väga populaarseid raamatuid. Ja siis tehakse talle pakkumine, millest ta ei suuda loobuda. Ta kirjutab ja jätab pooleli ja alustab uuesti, võidab ja kaotab, täidab oma unistusi ning avastab asju, mida ta eelistaks mitte teada. Tema soovides, suhetes ja kinnisideedes tunneb ennast aeg-ajalt enamus lugejaid ära. Autori eesmärgiks oligi muuhulgas luua ka teos, kus ühte mängu paljudest mängib ta ka lugejaga, kes astub ise loo jutustamise protsessi ning saab osaks sellest. See on kerge, sest raamatus ei ole midagi etteaimatavat, kõik liinid lähevad alati ootamatus suunas. Kui "Tuule varjus" oli poole raamatu peal peamised liinid ja lõpp ette teada, siis iga kord kui "Ingli mängu" lugedes arvasin, et asjad hakkavad selginema, läksid nad oluliselt keerulisemaks ja segasemaks.
Zafoni kirjakeel on täiesti suurepärane, seda isegi tõlkes. Kui raamatu alguses on võimalik seda nautida nii sisuliselt kui keeleliselt, siis teises pooles võtab tegevuse põnevus üle ja rohkem pöörad tähelepanu sisulisele poolele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar