teisipäev, 4. november 2008

It’s your last day in Kathmandu and you’re going to monkey temple








Hommikul ei olnud vett. Ei sooja ega külma. Seega hakkasime pakkima. Ostsime mulle eile veel suure seljakoti, et saaks võimalikult palju raskeid asju käsipagasisse pakkida. Ja neid raskeid asju on üksjagu :) Pärast seda ootasime vett ning läksime linna hommikust sööma. Sõime Kathmandu kõrgeimal katuseterrassil. Kiire shoping taas ning tagasi hotelli, kus Allan jõi veel ühe õlle ja sõitis siis lennujaama, et homme õhtuks koju jõuda. Mina läksin ahvide templisse. Takso viis mäejalamile ning sellele järgnes vähemalt 15-20 minutit treppe. Kui alguses olidki veel platvormid jmt, siis ülevalpool ainult järsk trepp ja kerjused iga 10-20 astme järel. Isegi ahv ei huvitanud mind üles minnes J Aga ülevalt avanes uskumatu vaade tervele Kathmandule. Ah, et tempel oli seal ka? Nojah... Ehteid ostsin jälle. Tagasi Thamelis, shoping, kellaostmine ja hotelli asju ära viima. Seejärel pool tundi tagasi ostetud kella parandusse viimine ja uuesti Thameli :)

Üksinda ei oska kuidagi aega sisustada. Kaua ma ikka oma raamatuga ühest kohvikust teise käin :) Õnneks sattusime Emilyga ühel ajal arvuti taha ning homme Delhis kohtume :P

Nüüd, pool seitse chicken curry masala ja peale seda ongi aeg hotelli magama minna J Mida me Eestis sellise ajakavaga peale hakkame? Kell 20-22 magama, 6-7 üles. Eestis on samal ajal siis kell 16-18 ja 2-3 :P

Veel mõningaid asju, mis siin teistmoodi on või viimastel päevadel silma on hakanud.

Eilsest saadik on Thamelis palju kerjuseid. Ja lapsed kipuvad pikalt kaasas käima ja üldjuhul ka kinni haarama. Varem ei kohanud selliseid isegi siin, Kathmandus.

Ma ei ole näinud ühtegi lapsevankrit. Kõik lapsed on kas kandelinas, süles või ukerdavad ise ringi. Vaevalt jalad alla saanud aastane võib vabalt ringi jalutada mägitee ääres.

Ja ma pole näinud ka jonnivaid lapsi. Isegi sellised, kes on suure osa päevast ühes ja samas asendis ja kohas, näiteks kerjuste või tänavamüüjate omad, on täiesti rahulikud...

Teenindav sektor on üliviisakas. Kui ettekandja küsib, kas ta tohib tühjad nõud ära viia ja tohib, siis järgneb sellele kindlasti „Thank you, sir.” Kui tai massaažis mul luud naksusid, siis „Sorry, ma’am.” Tihtipeale käib restoranis laua juurest läbi 3-4 erinevat ettekandjat, kes kõik küsivad, kuidas läheb :) Samas tuuakse teinekord lihtsat hommikusööki 45 minutit :D

Kommentaare ei ole: