esmaspäev, 19. veebruar 2018

Ohio. Maailma klaasipealinnas.












Käisime nädalavahetusel naaberosariigis. Aga enne kui ma pikemalt meie päevakaval peatun, on mul vaja kahe asja üle kurta. Ma olen juba maininud, et siin riigis ei ole tekikotid veel revolutsiooni teinud, aga mina ei ole endiselt suutnud ära harjuda sellega, et mul on öösiti peal mitu kihti asju, mis siis pidevalt igaüks eri suunas ajama tahavad panna. Külge keerates kohendan alati ka linaserva uuesti teki peale, sest mulle, noh, meeldib magada nii, et keha vastas on ainult lina, mitte tekk või teine tekk. Kodus saab veel hakkama, aga hotellides ajab see asi mind alati eriti endast õue. Seal ei pannakse küll puhtad linad (vähemalt seda ma usun), aga keegi ei pese ju tekke iga külastaja järel. Eile avastasin, et tekki oli enne mind kasutanud naisterahvas, kes seal ööbis oma punaste pühade ajal. Keerasin selle peale kütte üles ning viskasin teki üldse voodi pealt ära. Ja sellega jõudsin ka teise teemani, mis mind ärritab. Või noh, unetuid öid tekitab. Ka keskküte ei ole siia maale jõudnud. Kõikides hotellides, kus me siin ööbinud oleme, on puhurilaadne küttekeha olnud. Valid omale sobiva temperatuuri ja masin hakkab uhama. Ja ühtasi õhku kuivatama, mis mul nina kinni paneb. Ja õhku puhub ka sama valjult kui Airbus 350 take offi ajal. No kuidas nii magada saab? Kiire vastus, et ei saagi.

Aga nüüd Toledo juurde. Jõudsime varasel pealelõunal kohale ning läksime kohe klaasimuuseumi. Selgus, et jõudsime minutipealt õigel ajal, sest kell üks algas klaasvaasipuhumise demo. Vaatasime tunni jooksul, kuidas vedelast klaasist sai kaunis vaas ning saime teada, et vaasi jahtumisaeg on ca 16 tundi, peale mida on võimalik see 125 dollari eest soetada. Nii ilus see meile ka ei tundunud. Käisime veel kohaliku suurima klaasivabriku outletis, pettusime täielikult (seal oli, näiteks müügil kuueosaline veinipudeli ja -klaaside komplekt, mis koosnes neljast klaasist, ühest pudelist ja ühest pudelikorgist, väga kummaline, et nad karpi komplekti hulka ei arvestanud) ning sõitsime hotelli. Kui olime juba viimased viis minutit ainult industriaalpiirkonda läbinud, küsisin Scotilt, et kuhu ta täpsemalt meile majutuse pani. Selgus, et džentelmenide klubi kõrvale. Läheduses oli veel erinevaid "täiskasvanute poode" jmt. Scott vaatas toas ringi ning arvas, et äkki tuleksime koju ööbima ning läheks hommikul tagasi huviväärsustega tutvuma. Aasias karastunud ida-eurooplane ei arvanud sellest suurt midagi. Läksime hoopis sööma. Valisime Nelja Hobusemehe dineri ning sõime burksi (Scott), friikaid ja mozzarellapulki. Jalutasime natuke linna peal, aga kuna oli kohutavalt külm, siis varsti jalutasime autoga edasi. Kuna ma juba nii kella viiest alates ei jõudnud ära haigutada, leidsime lõpuks ka ühe kohviku, mida ei pandud kell kolm pealelõunal kinni ning jõime seal kohvi.

Ja siis tuli see voodi juba mainitud tekikotitu teki ning puhuriga. Panime teleka kõvemaks, et korvpalli kommentaare kuuleks. Ja veel üks tähelepanek - voodid on siin riigis kõrgemad kui kuskil mujal. Ja selles hotellis eriti kõrge, ulatudes mul vähemalt 30 cm üle põlve. Igal juhul järgnes sellele kõigele suhteliselt magamata öö.

Hommikul läks üks meist, kes toidu osas nii valiv pole, alla sööma ja kohvi tooma. Valikus olid tavapärased saiad, kukkel vorstikastmega, lahjad jogurtid ja magusad hommikuhelbed. Võtsin natuke neid viimaseid, et kuni brunchini vastu pidada ning siirdusin koos kohviga tuppa tagasi. Kiitsin ennast mõttes, et mul meeles oli oma kohvi termoskruus kaasa võtta.

Tegime ringi ajaloolises piirkonnas, mis oli märksa haledam kui näiteks Detroidis ning läksime Musta Lohe Kohvikusse hommikust sööma. Pannkoogid olid head, aga ma oleks 10-dollarilise kahe pannkoogi asemel 5 dollari eest ühte eelistanud. Portsude suurused on muidugi minu isiklik maitse-eelistus, sest vaadates kohalike päästerõngaid, neid sellised küsimused ei vaeva. Sõitsime veel linnas ringi ning läksime randa. Olin kaardi pealt vaadanud, et kõrvuti on kaks randa, teine neist looduslähedase nimega lambarand. Selgus, et sellel teisel oli tõkkepuu ees ja ei mingit suvitamist. Sõitsime läbi etnilise linnaosa (Scott kahtlustas, et sellelt teavitavalt sildilt tuleb ridade vahelt välja lugeda, et tegemist on getoga) tagasi kesklinna, vaatasime veel natuke ringi ning tulime koju tagasi.

reede, 16. veebruar 2018

Go blue. Itaallased.



Mul on siin viimasel ajal kõik kohvid mingi suhteliselt jämeda jahvatusega sattunud ja kohv seetõttu liiga lahja. Kohvi ennast kulub ikkagi korralikult, et veele natukenegi värvi saada. Ostsin siis TJ Maxxist järjekordse paki Itaalia kohvi. Ilus stiilne pakend ja välimuse järgi täitsa lubas suurepärast kohvielamust. Tegin eile hommikul kannutäie ning võin täiesti kindlalt väita, et isegi Filipiinidel joodud kolm, neli ja seitse ühes lahustuvad suhkrulaksud kahvatuvad selle kruusitäie kõrval, nii kehv oli. Kahtlustasin siis, et äkki sõna "artisan" paki peal tähendab kunstlikku ja tegelikult olid kotis jahvatatud tammetõrud või midagi. Scoti-nimelise sõnastikuga konsulteerides selgus, et tegemist on hoopis väikese kogusega (vastandina masstootmisele). Ma ka ei julgeks sellist jama rohkem toota kui väike kogus. Igal juhul olen ma itaallaste kohviröstimisoskustes nii pettunud, et see joodamatu kraam läks kraanikausist alla.

Sõbrapäeval toimus meie kohalikus raamatukogus šokolaadikoolitus. Või noh, nii me vähemalt arvasime reklaami põhjal. Koolitaja oli aga teist meelt, näitas meile youtube'ist filmi, rääkis selle siis veel väikeste täiendustega üle (film oli siiski 70ndatest ja vahepeal on kakao- ning šokolaaditööstus sammukese edasi astunud), andis maitsta kolme erineva kakaosisaldusega šokolaadi ja rääkis, kuidas mousseed ning ganache'i teha. Ja pidas seda siis koolituseks. Järgmisel nädalal toimuvale pastakoolitusele pole plaanis minna, kahtlustan, et seal sisustaksime aja "Söö. Palveta. Armasta" vaatamisega. Aga tagasi tulles ürituse asukoha juurde, siis selleks oli, nagu juba mainitud, kohalik raamatukogu. Ja mul oli just valmis saanud list raamatutest, mida mul kindlasti lugeda vaja on. Uurisin kodukalt, et mida mul raamatukogukaardi saamiseks vaja on ja selgus, et isikut tõendavast dokumendist ja elukoha kinnitusest piisab. Pistsin siis ID-kaardi kotti ning lõikasin päeval saabunud Amazoni pakilt aadressi välja. Nii varustatult papitüki ja dokumendiga kõndisin raamatukogu letti ja loetud arv minuteid hiljem sealt raamatukogukaardiga minema. Ja Scott veel vaatas enne minekut kahtlevalt mu Amazoni kastijuppi. More trust, ma ütlen.

Ma olen seda varasemalt maininud, et kõik pakid, mis on nii odavad,et jäävad alla 500 dollari, jäetakse siin ukse taha trepi peale. Vahest näen aknast, et postiljon tuleb ning torman vastu, aga enamasti tõstan lihtsalt mingi hetk kui avastan, et midagi toodud on, porised pakid üle ukse tuppa. Alati ei viitsi aknast vaatama minna, et kas postiljon on käinud ja siis kontrollin Amazoni lehelt. Näiteks sain sealt ükspäev teada, et mu vöökõrgune kohver on kohal ning postiljoni sõnul residendi postkasti pandud. Hm.

esmaspäev, 12. veebruar 2018

Go blue. Põrsad.









Ühesõnaga, kui ma kuskil liikvel olen või millegagi tegelen, on mul alati nii palju ideid, millest blogis kirjutada ja mida kodumaaga jagada. Ja niipea kui ma siis arvuti ette istun, on kõik peast kadunud. Vahest teen kuhugi mingi märkme, et siis on natukenegi lootust. Näiteks tänaseks oli mul muuhulgas kirjas märksõna "vastlakuklid". Praeguseks on selge, et ka märksõnadest ei pruugi kasu olla, kui ma ei suuda meenutada, mis mul nendega seoses plaanis öelda oli. Et tegin vastlakukleid või? Well, tegin siis vastlakukleid. Esimest korda elus ise. Sest lisaks muule olen ma üldiselt viimased 7-8 aastat vastlapäeval liulaskmise asemel kuskil rannas olnud või võrkkiiges raamatut lugenud. Riikides, kus pikast liust ja vastlakuklitest midagi ei teata.

Scott ostab nädalavahetuse hommikuti teinekord praetud peekonit Whole Foodsist. Seal on kvaliteetne kraam, värskelt praetud ja boonusena ei ole oma kodus peekonipraekat mitu päeva. Ma vahest olen natuke sealt krõbedast servast maitsnud, aga viimasel ajal tekib mul maitstes visuaal sellest, kuidas põrsa seljast juustunoaga õhukesi peekoniribasid tõmmatakse. Uhhh. Hea, et kaladelt peekonit ei saa.

Lugesin värske Grishami läbi. Kuna tema puhul ei saa kunagi kindel olla, et õiglus võidab, siis vaatan vahest lõpu ära, et pettumus liiga suur poleks. Seekord läks hästi :) Samas on see harjumus mind natuke häirima hakanud, sest pool põnevust on omadega korstnas.

Hakkasime Netflixist seebikat vaatama. Või noh, selline seebika paroodia. Jane, kes on plaaninud pulmaööni oma neitsistaatust hoida, saab naistearsti külastuse käigus läbivaatuse asemel kogemata hoopis seemendatud ning jääb omadega lapseootele. Mees, kellega ta abielluda plaanib, samas ei soovi teise mehe last kasvatada ning mees, kelle last ta ootab, soovib vägagi lapse kasvatamises osaleda. Nagu ka viimase tšehhitarist abikaasa, kes tegelikult purgikesega kliinikusse läks ja lapse plaanis saada. Et kindlustada, et mees temast enne viie aasta möödumist ei lahuta (viie aasta järel saaks ta oluliselt parema lahutuspaketi kui enne seda). Igal juhul oleme praeguseks ära vaadanud kuus osa ning üle 70 on veel ees.

Läksime eile üle pika aja jalutama (mitu päeva järjest sadas lund, nii, et nii Detroidis kui Chicagos tühistati lende üksteise järel ja nagu juba öeldud, see teehooldus pole siin suurem asi). Selgus, et metsa all on küll kerge rajake sisse kõnnitud, aga 5km järel siiski suhteliselt paksus lumes sumpamist oli tunne nagu peale korralikku jõusaalitrenni. Või vähemalt ma arvan, et selline võiks tunne olla peale korralikku jõusaalitrenni, sest ma ei ole ise seda kunagi katsetanud.

neljapäev, 8. veebruar 2018

Go blue. Toiduainete pakendamine ja Hello Fresh.








Nädalajagu tagasi viskas mul Instas ette Hello Fresh reklaami. Tegemist on firmaga, mis paneb kokku õhtusöökide retseptid ning kõik vajaminevad toiduained (v.a. sool, pipar ja õli, mis peaks omal kodus olemas olema) ja toob siis nädalajao (kolm või neli dinnerit, olenevalt tellimusest) ukse taha. Kuna esimesele tellimusele pakuti ka 35-dollarilist allahindlust, otsustasin, et proovime ära. Sisestasin kõik andmed ning tuli veateade, et unusta ära, käi ise Aldis kui süüa tahad. Unustasingi. Kuni laupäeva hommikuni kui aknast välja vaadates trepi peal Hello Fresh kasti nägin. Tassisin selle siis sisse, kontrollisin konto väljavõtet ja selgus, et nad olid ümber mõelnud ning tõid meile ikka nädalakraami ära.

Mida me siis sõime kolmel õhtul:
Juustutortellonid spargliga pestokastmes
Risotto röstitud pähkelkõrvitsaga (butternut squash)
Mehhikopärane tortillasupp

Kõiki toite ja algmaterjali näeb piltide pealt. Eraldi postitan hiljem ka retseptid. Aga teenus on väga mugav - iga dinner oli eraldi paberkotti pakitud ning kõiki koostisaineid oli kas täpselt vajaminev kogus või pisut rohkem. Küüslauk oli kooritud ja kahekaupa vaakumpakendis. Kõrvits oli kooritud ja hakitud. Sibul oli endal koorida ja hakkida. Väga ebameeldiv. Riisi täpselt kahe portsu jagu. Jne. Enamuses oli omal kas natuke vaja noaga tegutseda või lihtsalt pakendite avamise ja potti valamise vaev. Ma risottole lisasin omalt poolt veel natuke silmapilgutava öökulli veini, sest ma ei ole veel kuulnud, et risotto ilma veinita valmiks.

Aga pakendite teemal tahtsin veel sõna võtta. Ja mitte sellest, et siin kõik pakendatud on. Seda nagunii. Aga kui ricotta- või jogurtitops siin kilega ja siis veel kaanega kaetud on, siis võiks ju eeldada, et nagu mujal maailmas, võtad kaane pealt, haarad kilel otsast kinni ja tõmbad siuhhh maha. Tühjagi. Kinni võid haarata, aga tõmbama hakates on tühjad pihud. See kile on sinna nii külge keevitatud, et ainus variant on terava noaga serva mllda lahti lõigata. Ma saan aru, et mul on esimese maailma probleemid, aga no lihtsalt tahaks vahest oma jogurtit avada ilma nuga määrimata. Ja siis on veel piimapudelid. Keerad korgi lahti ja nii kui valama hakkad, tuleb sealt pudelisuult kuivand piimapuru. Ehk et peale korgi lahtikeeramist tuleb esimese asjana pudelisuu ära puhastada. Iga kord! Mis pudelid need sellised siin on? Jajah, muru on teisel pool aeda rohelisem, aga piimapudelid on ka puhtamad. Vähemalt neis aedades, kus ma piima olen tarbinud.

kolmapäev, 7. veebruar 2018

Go blue. Liigirohkus.


Siin on jälle und sadama hakanud. Iga paari päeva tagant tuleb mitu cm juurde. Scott nimetab seda talve võlumaaks ning ei saa aru, miks see minu meelest lihtsalt lumi keset kevadet on. Kui uus aasta algab, kuused välja visatud on, jõuluturgudel hõõgveinikraanid kinni keeratud ja mis kõige olulisem, päevad pikenema on hakanud, siis minu kalendris algab põhimõtteliselt kevad. Ma ootan, et päike paistaks, temperatuur tõuseks ja paksu lume asemel väljas roheline muru tärkaks. Ok, võib-olla ei oota ma seda kõike kohe esimesel jaanuaril, aga hiljemalt veebruari alguses küll. Seega on meil siin hetkel talv ja lumi, mitte mingi talve võlumaa.

Täna hommikul kohvi tehes nägin aknast, kuidas üks vaene rebane talle kõhuni ulatuvas lumes sumpas. Igal juhul annab oma hoovi liigirohkus mõnele loomaaiale juba vaikselt silmad ette.

Lisaks sellele, et igapäevaselt saab postkastist tuppa tuua portsu pankade, poodide ja kindlustuste nimeliselt adresseeritud kirju ning erinevaid kaupluste reklaambuklette, on siin riigis endiselt au sees ka postkaartide saatmine. Meie majapidamises hetkel siis saamine. Kaarte laekus nii jõuludeks, oktoobrikuiseks sünnipäevaks kui ka hetkel jaanuarikuise sündmuse puhul õnnitlemiseks.

Piimapudelitest ja Hello Fresh teenusest järgmine kord. Põnevust tuleb ju hoida.

Go blue. Lost and Found.

Tänane postitus ei ole üldse minust ega suuremat ka minuga seotud. Aga kuna ma saan aru, et vaatamata asjaolule, et maailm keerleb ümber minu, võib siiski juhtuda, et kallis kodumaa tahab  teada, millega tegeleb tavaline ameeriklane uusaastaööl. Seega siinkohal sissekanne Scoti sõbra perekonnast.

Nimelt andis seesama Scoti sõber meile reede lõuna ajal teada, et on lähiosariigist meie kandis käimas ning tuleks õhtul 9-10 paiku läbi ning kuulaks Vegase reisi muljeid. Lisaks Vegase muljete jagamisele kuulsime meie tema elamustest uusaastaööl.

Scoti sõber ja ta abikaasa otsustasid aastavahetusel teha ära aasta heateo ning andsid oma poegadele (kõik vanuses 20 pluss-miinus mõned aastad) teada, et nad on aastavahetusel kained autojuhid ja võivad neid linna parimatest baaridest ja pidudelt koju transportida. Ma olen veendunud, et tegelikult oli neil lihtsalt igav ja nad ei tahtnud aastavahetust niisama maha magada. Kõige noorem poeg helistas varsti peale südaööd ning tellis tranduleti ette, keskmine sai ise koju ning kõige vanem andis teada, et ta hoolitseb enda eest ise. Kui ta kella viieks hommikul veel koju jõudnud ei olnud, siis hakkasid häirekellad helisema ning lapsevanemad asusid tegudele. Häkkisid sisse poja arvutisse ja lülitasid sisse telefoni positsioneerimise ning logisid ka ta Uberi kontole. Selgus, et kella kahe paiku öösel oli noormees tellinud Uberi, sisestanud koduse aadressi ning sõitnud teise eeslinna. Sest tänava ja majanumbriga sai ta "kergelt" joogisena küll hakkama, aga külatäpsus on ilmselt nõrkadele. Igal juhul positsioneeris GPS hommikul kell viis ta telefoni samale aadressile, mis ta oli ka kolm tundi varem Uberil sihtkohaks sisestanud. Kuna nimetatud auul on tuntud kui eriti jõukate linnaosa, kus majade hinnad on natuke siin- või sealpool 4 miljonit, siis ei läinud vanemad tagasi voodisse rahuliku südamega, et "eks ta vast peolt kellegi leidis ja nüüd tema juures ööd veedab". Selle asemel lõi isa keskmise poja voodist välja, autole hääled sisse ning tõmbas kummide vilinal nimetatud aadressile. Kuna GPS näitas telefoni kord majja, kord metsa ning väljas oli korralik miinus (sinna -15 celsiuse kanti) ja tahtmata omale ette kujutada, kuidas poiss jäätunult metsas on, siis helistati vahepeal ka politseisse ning paluti neil maja juurest läbi sõita. Peale mõningaid kõnesid (mis valda tuleks murega helistada ning mis vald peaks väljakutsele reageerima) käis politsei maja juures ära ning andis teada, et kedagi pole kodus ning metsa ääres ei paistnud ka kellegi jalajälgi. Igal juhul jõudis varsti pärast seda ka perekondlik ekipaaž kohale, veendus GPSi abil, et poja telefon on majas sees ning helistas uuesti politseisse, kes oli ilmselt aastavahetusejärgselt juba teel koju ning väga ei tahtnud enam kuulda kadunud telefonist ega kadunud pojast.

Kuna koputamisele ega uksekellale ega ka pidevale poja telefonile helistamisele keegi ei reageerinud ning kolme autot mahutav garaaž oli tühi, siis igaks juhuks katsus päästesalka kuuluv keskmine poeg korra välisust. Selgus, et neljamillise maja uks oli aastavahetusel lihtsalt lukustamata. Sisse astudes paistsid teisele korrusele viiva trepi juures kadunud poja kingad, paar sammu edasi ka pintsak. Samuti vedeles põrandal telefon. Üles jõudes selgus, et magamistuba oli küll tühi, aga voodiriided sassis ning lina peal natuke verd. Ja endiselt ei ühtegi hingelist kuskil. Kuna nüüd oli aknast näha ka lähenevat politseiautot, siis tegi päästesalk igaks juhuks vehkat ning kõndis politseile vastu. Politsei oli esmalt väga häiritud infost, et nad üleüldse olid majja sisenenud ning seejärel teatasid, et nad ise ilma läbiotsimisloata küll kuhugi ei lähe. Samal ajal sattus isa üles vaatama ning nägi maja teise korruse aknal kadunud poega.

Selgus, et ta oli tõepoolest öösel joogisena vale asukoha (aga õige tänava-aadressi!) sisestanud ning õnneliku juhuse tõttu oli maja ka lukustamata. Taipamata, et ta pole oma kodus, oli ta magamistuppa läinud, tee peal veel käe millegi vastu katki tõmmanud (veri voodilinal!) ning öö rahulikult ära maganud.

Peale õnnelikku taaskohtumist helistati veel majaomanikele, kes parajasti kuskil Aspenis suusatasid, ning kes olid olukorrast pisut häiritud, sest nad olid selle maja ostnud just seetõttu, et ümbruskond oli nii turvaline. Turvaline või mitte, aga aastavahetusel ööseks ära minnes võiks ukse ikka lukku panna, sest sinu turvalisse piirkonda võib ootamatult keegi sattuda, kes ei tea, et see nii turvaline peaks olema.

PS. Märkus omale - enne kui ostad korraga kolm tundmatut hügieenilist huulepulka, proovi neist ühte või loe vähemalt koostist. Et ei satuks kookosemaitseline.

pühapäev, 4. veebruar 2018

Go blue. Eestlased linnas.


Kõik need aastad! Kõik need mõlemad aastad siis. Ja Scott pole ikka aru saanud, et ma pole suurem asi muusikalemb. Sest niipea kui ta Rebeccalt kuulis, et ERSO tuleb Ann Arborisse, ostis ta meile piletid. Ja täna oli siis see päev käes, kui eestlaste arv meie ülikoolilinnas mitmekümnekordistus. Kohalejõudes selgus, et kontserdimajades on siin riigis garderoobi kontseptsioon veel natuke võõras. Igal korrusel oli ruum, kus olid mõned riidestanged, kuhu soovijad said oma jakid riputada. Enamus seda ei soovinud ning jopesid leidus nii kõrvalistmetel kui seljatugedel. Kontsert ise oli täiesti suurepärane. Lisaboonusena tuvastasin oma unistuste ameti. Kui ERSO kunagi värbama hakkab, siis siin on nende uus taldrikulööja. Enne kui teise osa lõpus, kus ta oma istmelt üles kargas, korra taldrikud kokku lõi ja siis tagasi istus, ma isegi ei märganud ta olemasolu. Tasuta (mis tasuta, isegi makstud!) roadtrip USA-s, kus ainus ülesanne on õhtul korra taldrikuid kokku lüüa. Minu muusikalist mittekuulmist arvestades pole ma küll päris kindel, et ma kohe alguses õigel ajal seda teen, aga suurem osa publikust ei pruugi sellest arugi saada. Kui nad minusugused on.

Otsustasime enne kontserti minna eelmise nädala pidulikumat sündmust tähistavale õhtusöögile. Sest mäletatavasti jäi see meil Las Vegases ära, kuna me olime mõlemad totaalselt väsinud. Otsustasime Osteria Mani kasuks ja kui Scott natuke ette helistas, et meid ootelisti panna (seal ei saa lauda broneerida), selgus, et meie laud vabaneb nii ca 40 minuti pärast. Selle peale helistasime veel paar kohta läbi, kus oleks laua saanud 45 minuti või tunni ja veerandi pärast. Sest linnas oli täna korvpallivõistlus. Jäime siis oma Mani juurde. Scoti lihapallid olid head. Minu kaheksajalg oli otsa saanud ning rooskapsas, millega ma need asendasin, ei kannatanud erilist kriitikat. Mõlemad pastad olid suurepärased, aga magustoidus pole ma tükk aega nii pettunud olnud. Rebecca tehtud cannolid silme ees, tellisin omale kolm cannolit - pistaatsia-, šokolaadi- ja sidrunitäidisega. Oodatud õhukese ja krõbeda taigna ning rohke ja kreemja täidise asemel sain paksu ja kergelt üleküpsenud ümbrise ning suhteliselt keskpärase täidise. Scott oli oma tiramisuga rahul, mina oleks selle vist kööki tagasi saatnud. Talle toodi klaasitäis šokolaadimousse'i vahukoorega ning kõrval oli kaks savoiardi küpsist. Minu tiramisu tähendab espressosse kastetud savoiarde vaheldumisi rammusa mascarponekreemiga ning kõik see lõpuks ülepuistatud kakaopulbriga. Pluss kõikvõimalikud variatsioonid näiteks maasika või rabarbri või pistaatsiaga. Aga ükskõik, mis maitseid kasutada, savoiard on alati pehme ja mahlane. Mitte kunagi see kuiv küpsis kreemitopsi kõrval.

Mu uued Sketchersi saapad! Kontsaga ja puha. Ülimugavad. Isegi ei saa aru, et ma kontsaga kõnnin ning jalad on kaunid nagu Sarah Jessica Parkeril. Ma endiselt ei saa aru, miks Sketchers mulle commissionit ei maksa.

neljapäev, 1. veebruar 2018

Go blue. Elu heaoluühiskonnas


Avastasin, et Sketchersi täisnahast saapad maksavad Amazonis ca 30 dollarit. Tellisin. Ja siis oli mul kindlasti veel Sketchersi ketse vaja. Tellisin need ka. Plaaniga ketse proovida, veenduda, et mulle ei sobi ja siis tagasi saata. Sobisid küll. Saapad ka. Nüüd ma siin vaatan hapu näoga neid ketse, mida mul üldse polnud plaanis omale jätta.

Iga kord jooksma minnes näen välja nagu proff maratoonar - Estonia kirjaga peapael (esindan ikkagi Eestit ju siin Ann Arbori tänavatel ja metsas), spordiprillid, Columbia kilekas, Salomoni tossud, Under Armour, Calvin Klein, Helly Hansen ja endomondo. Ehk ettevalmistus on kõva, aga rajale saades esimese kilomeetri järel hing paelaga kaelas ja keel vesti peal.

esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Go blue. Igikestev jõul.








Eile riisusin murult lehti, täna on riisutud muru kaetud paksu lumega. Vähemalt on nüüd lootust, et kui lumi jälle ära sulab, siis saan aknast rohelist, mitte pruunikirjut vaadet nautida.

Sooja ilma puhul tegime eile kahetunnise jalutuskäigu. Natuke oli põnev ka, et kas lõpuks on lumememmede ja jõuluvanade asemele ka punased südamed tekkinud, aga ei midagi. Ikka needsamad hirved ja jääkarud ja lumememmed.

Jätkuvad ka katsetused mitteliha lainel. Käisime eile Arbor Farms Marketis sidruneid ostmas ning otsustasin ka muu valiku üle vaadata. Sest kuigi tegemist on ühe lähemal asuva poega, on see samas ka piirkonna üks kallimaid ning seetõttu polnud sinna juba mitu kuud sattunud. Ja selle window-shoppingu käigus sattus ostukotti ka mitte-kana. Koostiseks 86% mükoproteiini. Ma küll ei saa aru, miks on seda kotletti vaja kanana turustada mitte mükoproteiinikotletina, aga pannile ta täna rändas. Noh, umbes nii võis üks totaalselt üleküpsetatud ja servadest juba ära kuivanud kana rinnafilee kunagi maitseda küll. Aga vähemalt ei lõhnanud nagu kassikonserv.

Otsustasin meie enda köögis Cupcake Stationi avada ning plaanisin teha 4 tassikooki. Algne plaan oli teha 2, aga selle jaoks koguste mõõtmine oleks liiga keeruliseks läinud. Selgus, et minu neli tassikooki mahuvad ilusti ära üheksasse muffinivormi. Või siis peale kerkimist enam mitte nii ilusti. Suur Sidruniarmastaja kiitis igati heaks. Eriti selle, et lisaks glasuurile said koogid veel sidrunivõidetäidise.

Laupäeval käisime Burnsi pargi juures jalutamas (hea, et ma ikka vahest pilte teen, muidu poleks see oluline seik enam meeleski olnud). Igal juhul oli seal üksteisest suhteliselt üle tee kaks korbimaja, kus ühes käis kõvem pidu kui teises. Teises oli selle eest terve kamp viilkatusega maja katusel (vaata pilti!). Muusika kajas üle terve naabruskonna. Ja tundub, et need naabrid, kes peole polnud palutud, põletasid hoovis kuuskesid. Nagu jaanipäev - ühelt poolt lõkkelõhn, teiselt poolt pidu ja pillerkaar.

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Can't keep calm, we're going to Las Vegas. Off the Strip.












Las Vegase kuulus Strip on vaid ca 30 aastat vana. Lisaks sellele uuele Vegasele on sealsamas, ca 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel ka vana Las Vegas, downtown. Kuna meie hotell oli täpselt uue ja vana vahel, siis neljapäeva hommikul otsustasime ka vana Vegase üle vaadata.

Võtsime suuna Fremonti tänavale, möödusime lugematust arvust wedding chapelitest ja kautsjonikeskustest (bail bond office) ning nautisime kõiki neid vähemalt meie arvates ehedaid, valdavalt 50ndate maju, fassaade, neoonsilte, tulesid, kulda ja karda.

Kuna mu kerge peavalu polnud mitte üle läinud vaid vastu ootusi tugevnenud, siis võtsin hotellis enne eilsete piltide vaatamaminekut tableti. Meie pulmapaketis oli 10 pilti tseremooniast ning 285-dollarilise trahviga oli keelatud igasugune omapoolne pildistamine. Enne slaidishow käimapanekut pakuti meile võimalust osta kõik eilsed pildid soodushinnaga vaid 199 dollari eest (tavahind olevat 299 dollarit). Ning nagu teleturus, see pole veel kõik - oleksime saanud ka lingi slaidishowle, mida sõprade ja peredega jagada. Vabandan juba ette sõprade ja pere ees, aga kuna kogu eilse fotoshoodi peale oli minu meelest vaid kaks pilti, mida ma oleks tahtnud, siis otsustasime 199 dollarit omale jätta ning slaidishowd teiega mitte jagada. Nimetatud kaks pilti oleksime võinud omale saada 80 dollari eest, seega jäid ka need sinna ning võtsime vaid oma 10 tseremooniapilti.

Ka peale tabletti, kohvi ning ohtrat cocat ei olnud peavalu mitte üle läinud ning kui ükskord lennukisse saime, juba iiveldas ka kergelt. Kui rattad maast lahti saime ning kumbki tiib enam vastu asfalti ei käinud, selgus, et "Jah, täna on erakordselt tuuline". Peale esimest suuremat vabalangemist palusin Scotil igaks juhuks kilekotist snäkid välja tõsta. Ca tunni pärast oli nii peavalu kui iiveldus kontrolli all ning 2,5 tundi hiljem maandusime Detroidis.

teisipäev, 23. jaanuar 2018

Can't keep calm, we're going to Las Vegas. Just married.
























Kolmetunnisest ajavahest lähtuvalt olin ma esiteks eile õhtul juba kell 8 horisontaalis ning sellest lähtuvalt täna ka kell 4 hommikul ärkvel. Kui algne plaan oli enne pidulikku üritust mitte süüa (sest noh, kleit küll venib, aga siiski mitte lõputult), siis kella viie paiku kaalusin, kas pean kella seitsmeni vastu kuni puhvet avatakse või ajan Scoti üles, et ta pizzat telliks. 7:01 astusime kohviku uksest sisse ning vähem kui paari minutiga oli ka toidusoov edastatud. Selgus, et neil täna pole vahvleid, pidin seega pannkookidega leppima. Ja munade ning puuviljadega (pildil on kolm esimest taldrikut minu omad ning tagumine Scoti hommikusöök). Oma lihavaliku palusin Scoti taldrikule sokutada. Kuna olime teised külastajad, siis juba pool tundi hiljem olid meil toidud laual. Võimalik, et seetõttu meie hotellis kella kaheni hommikust süüa saabki, et terve maja (ca 50 tuba) ära jõuaks teenindada... Menüüs kirjas oleva kolme pannkoogi asemel oli mul vaid kaks pannkooki taldrikul ning kahe muna asemel kolm. Kuna tööl oli kokk ja ettekandja ühes tütarlapses, siis mul korra tekkis kahtlus, et äkki ta ei oska lugeda. Vaatas menüüst numbreid ning teades, et peab nii pannkooke kui mune tegema, lähenes ülejäänule loominguliselt. Guugeldasin hetkel ning selgus, et vahemikus 2008 - 2014 on Nevada haridussüsteem kõva tiigrihüppe teinud ning Ühendriikide viimaselt kohalt eelviimasele liikunud. Võimalik, et enne seda ei tundnud tütarlaps ka numbreid.

Vahetasime riided ning läksime alla wedding chapelisse. Olime broneerinud asukohalt mugavaima ehk meie oma hotellis. Kõrval rippus küll näiteks Elvis posti otsas ning paar tänavat edasi oleks olnud ka drive-through, aga kuna me autoga ei olnud, siis valisime sellise, kuhu sai jalgsi minna. iPadist pandi sobiv lugu käima, kõndisime altari ette, lubasime üksteist armastada ja hoida, rikkuses ja vaesuses, heas ja paremas ning Nevada osariigilt saadud volitusega kuulutas paaripanija meid meheks ja naiseks. Fotograaf soovis meid veel siin ja seal pildistada, ilus paar ju ikkagi ning lasi meil seista kunstmuruga kaetud kunstkünkal, riidest rooside taustal, valgete kaunistuste vahel ning plastmassist puu all.

Kolmveerand tundi peale toast väljumist olime tagasi, vahetasime uuesti riided ära, tellisime Lyfti ning sõitsime Stripi kaugemasse otsa, mini-New-Yorki, et sealt siis tagasi hakata kõndima ning enne päikeseloojangust stratosfääri otsa jõuda hingematvaid vaateid nautima.

Kuulus Las Vegas Strip on suurlinnade ja Euroopa wannabe. Sealt leiab nii New Yorgi oma kõrghoonete, ameerika raudtee ja leedi Vabadusega, Luxori, väikese Veneetsia oma kanalitega, Rooma erinevate purskkaevude ja kolosseumiga, Pariisi koos Eiffeli torniga ning veel terve rea kunstlikke linnu. Stripi äärde jääva ehitustandri ümber olevatelt siltidelt võis näha, et järgmise sammuna hakkab Las Vegas ka Aasiasse laienema, sest tulemas on nii Singapur, Malaisia kui ka Filipiinid. Peale Pariisi sõime lõunat ning pulmakoogiks valisime ei midagi muud kui tassikoogid :) Väga maitsvad, muide.

Kella nelja paiku sõitsime Stratosfääri 109. korrusele, et juba mainitud vaateid vaadata. Vaatasime loojanguvalguses linna, seda, kuidas päike mäe taha kadus ning turiste, kes 109. korrusel karusselliga linna kohal keerutasid ning läksime kaks korrust allapoole drinke tegema ja jalgu puhkama kuni päike loojunud on ning linn tuledes. Tegime veel pilte, otsustasime, et õhtusöögi lükkame edasi mõnele õhtule kui me nii väsinud pole, ostsime pudeli proseccot, läksime tagasi hotelli ning tellisime pizza.