neljapäev, 30. november 2017

Berlin - being abroad in Germany. Shop til you drop.


Kuna eile mainiti kolmel korral väga etteheitvas toonis, et ma käisin Berlinis, ikkagi Euroopa suurriigi pealinnas ning ainus, millest mul kirjutada oli, oli tekk (tegelikult kirjutasin kahest tekist, olgem siiski täpsed), siis siinkohal, edaspidiste etteheidete vältimiseks nimekiri külastatud, vaadatud ja möödajalutatud vaatamisväärsustest.

Laupäeval vaatasime peale kohalejõudmist esmalt lennujaama (keskmisest koledam), siis raudteejaama ja trammipeatust (viimases selgus, et Saksamaal on Aldi sildid teistes toonides kui Ameerikas) ning päris pikalt vaatasime hotelli liftiust, sest lift roomas esimesele korrusele hea mitu minutit. Ja meil polnud mingi pilvelõhkuja, tavaline kuuekorruseline hoone oli. Tutvusime veel Prenzlauer Bergi tänavate ja vietnami köögiga ning enne hotelli tagasiminekut käisime läbi Alexanderplatzilt ning teletorni juurest.

Pühapäeval võtsime suuna Alexanderplatzile (veendusime, et kõik poed on suletud), vaatasime, kuidas jõuluturu avamiseks ettevalmistusi tehti, liikusime muuseumisaare (muuseumis oli väga tore suveniiripood) ning toomkiriku juurde, sealt jalutasime Brandenburgi väravateni (näevad täpselt sellised välja nagu piltidel, ainult rohkema rahvaga, kes endast selfiesid teevad), holocausti mälestusmärgini, Checkpoint Charlie juurde (vaatasime, kuidas turistid kolme euro eest kahe klouniga pilti tegid) ning sealt lõpuks kauaoodatud hõõgveinini Potzdami väljakul. Peale seda tahtsin Helenale näidata sovjetiaegseid pompöösseid hooneid Karl Marxi alleel, aga enne jäi teele veel Oranienburgi park tühjakslastud purskkaevu, buddha wannabe ning luigetiigiga. Karl Marxu alleelt hotelli kihutades (sest nagu tänavavalgustusse, pole Berlin ka avalikesse tualettidesse investeerinud) avastasime tee pealt veel suhteliselt mahajäetud muinasjutupargi. Võimalik, et sellise mulje tekitasid sündmuskohalt lahkunud puulehed.

Muuseas, kuna ilm oli jahe ja pidev kinda äravõtmine, et pilti saaks teha, muutus tüütuks, soetasin omale nutisõrmeotstega kindad. 2.99 ning elu oli lill. Seni kuni ta seda enam polnud, sest järgmisel päeval selgus, et kindad koosnevad vähemalt 90% ulatuses naftast ning iga kord kui ma nad käest võtsin, haisesid käed tavoti järele nagu autohoolduse mehhaanikul.

Esmaspäeval, kui sakslased tööle naasesid peale oma iganädalast Ruhetag'i, oli meil plaanis kaubandusega tutvuda. Shoppa kuni tilgud või nagu homset poleks. Ostsime omale isegi ühistranspordi pileti, et võimalikult efektiivselt aega ära kasutada ning jõuda nii poodidesse kui jõuluturgudele. Umbes kella kahe paiku leidsime, et nüüd oleks hea aeg pakid hotelli viia ning lõunat süüa. Käisime lähedalasuvas India restoranis ning seejärel Princess Cheesecake kohvikus kooki söömas. Õhtuks oli plaan tarbida rohkelt hõõgveini erinevatel jõuluturgudel, aga sellele plaanile tõmbas ilm kriipsu peale, sest vihm sadas veini lihtsalt liiga lahjaks. Piirdusime ühe veiniga. Positiivse poole pealt ei olnud vihma tõttu ka turud üle rahvastatud ning sai rahulikult, ilma naabrilt ribidesse saamata nii hõõgveini kui rakletijuustuga leiba osta. Vaaterattaga sõitsime ka.

kolmapäev, 29. november 2017

Berlin - being abroad in Germany. Hõõgveinikraanid.



Kuna teatavasti Saksamaal pühapäeviti linnud ka ei lenda, kaubanduse avatudolekust rääkimata, olime plaaninud päeva täis vaatamisväärsusi ning hõõgveini. Sest õnneks läheneva jeesuslapse sünnikuupäeva tähistamisega seoses avatud jõuluturge hoitakse avatuna ka pühapäeviti. Päeval, mida muuhulgas tuntakse ka kui Ruhetag'i - puhkepäeva. Puhkavad ka kaubandustöötajad kui nad just kuma veini ei pea välja valama.

Olime omale strateegiliselt välja valinud kaks, et jahedamad õuesviibimised saaks vaheldust kuuma kruusitäie näol. Kui peale Brandenburgi väravaid ja holocausti mälestusmärki Potzdami platsile jõudsime, olid esimesed kaks veiniputkat oma luugid just avanud ning saime vahepeal külmunud liikmed taas käima. Laulsime "Ma lõbus veinitarbija" ning kõndisime tagasi hotelli. Õhtul oli plaan minna ajaloolisele jõuluturule RAW-Geländel ning süüa Flacoga mõnes Mehhiko restoranis midagi head. Esimesele plaanile tõmbasid kriipsu peale sakslased, kes olid oma ajaloolise turu lihtsalt kinni pannud. Või üldse mitte avanud. Ei mingit saksa ordnungit, ma ütlen. Õnneks on argentiinlane Flaco näol usaldusväärsem ning söödud quesadillad suurepärased. Otsisime veel natuke ümbruskonnas, et äkki õnnestub mõni hõõgveini kraan leida, aga ei läinud õnneks.

Läksime seepeale Berlini ühistransporditeenust tõmmates uuesti Potsdami platsile ning soojendasime vahepeal külmunud käed-jalad taas üles.

Berlin - being abroad in Germany. Alexanderplatz


Asi algas sellest, et EasyJet taasavas Berlini liini ning novembris oli võimalik korra Berlinis soodsamalt käia kui kaks korda Tartus. Seega, mõeldud, ostetud.

EasyJetil, tundus, et ei tööta see kabiinis rõhu reguleerimise nupp, kõrvad tõmbas nii lukku, et juttu sai ajada vaid huultelt lugemisega. Ilmselgelt vajavad need skillid meil veel lihvimist, sest kui ma ca poole maa peal Helenale ütlesin, et peaks gepsust vaatama, kaugel oleme, kuulis tema, et peaks vetsust vaatama, et kaugel oleme ning üritas aru saada, kas ma tavapäraselt käin kaant tõstmas ja sealt august vaatamas, mis riik all parajasti paistab.

Hotelli olime omale broneerinud Alexanderplatzi vahetusse lähedusse, visuaalselt kaunisse linnaossa. Viisime kotid tuppa ning läksime lähedalolevasse Vietnami restorani sööma. Visuaalselt kaunist linnaosa suuremat ei nautinud, sest kell oli hilja, väljas pime ning Berlin pole veel tänavavalgustust avastanud. Mul on muide Berlinis tihtipeale dilemmad, mis keeles ma seal toitlustusasutuste töötajate poole peaksin pöörduma... Saksa keele oskajaid jääb seal kuidagi järjest vähemaks.

Jalutasime väikese ringiga hotelli tagasi ning kuna Helena kahtlustas, et ühe tekiga magades on tal teki all jäätumistemperatuur, küsisime retseptsioonist kaks tekki juurde. Ma usaldan alati seda, kes ütleb, et liiga külm on, sest mul on ka alati liiga külm. Seega teine tekk pole kunagi liiast. Tütarlaps tuli koos meiega üles, avas toa number 69 ukse, võttis sealt vooditelt tekid ning andis need meile. Helena ilmselgelt süümekaid ei tundnud, et tuppa number 69 sattuvad külastajad nüüd üldse tekitud on ning magas veel enne kui omadega korralikult voodisse jõudis. Mina üritasin algul magada kahe teki all. See ei toiminud, sest liiga palav oli ning need tekid kaalusid rohkem kui mu äraantav pagas ühest riigist teise kolides. Voltisin siis lisateki pooleks ja jätsin ainult jalgade peale. Siis hakkas see sealt maha libisema. Lõpuks pidin ikka üles tõusma ning teki riiulisse vedama.

neljapäev, 23. november 2017

Britistun




Nagu tüüpiline inglane, tahaks igal hommikul esimese asjana ilma mainida. Ja nagu tüüpiline eestlane, oleks see mainimine virisevas toonis. Aga... Ma olen 11 päeva Eestis tagasi olnud ja päikest on näha olnud paaril-kolmel päeval. Selle eest on pidevalt olnud akna taga hülgehall või lörtsisadu ning tänavatel kas sulalumi või kiilasjää. Külm ja niiske on ka.

Eile pidime kinno minema. Planeerimistalentidena vaatasime vabade kohtade olemasolu umbes tunnike enne seansi algust ning selgus, et meie ainsad võimalused on kas viielistena esireas istuda ning hiljem nädalajagu kanget kaela ravida või siis rahutuvidena love-seatidel mõrvale idaekspressis kaasa elada. Läksime selle asemel hoopis raekoja platsile hõõgveini jooma.

kolmapäev, 15. november 2017

DIY: jõululamp


Kõik sai alguse sellest, et USAs oli pikk soe suvi, poolde oktoobrisse välja ning me veetsime enamuse oma õhtutest rõdul. Poolde öösse enamasti. Ja kuigi oli soe, siis pimedaks läks ikka. Scott tellis Amazonist mõned valgusribad, et meil õhtuti mõnusam istuda oleks. Kokkuhoidlik eestlane vaatas, et LED-riba on puhas Hiina ning avas Aliexpressi. Tellisime sealt umbes kolm korda odavamalt veel paar riba. Et saagu valgus! Ja valgus saigi.

Aga siis hakkas järjest pimedamaks minema ja ma leidsin, et kindlasti on ka Tallinna neid tulesid vaja. Omal juba silme ees, kuidas need tulukesed meeleolu loovad.

Täna saatis Omniva mulle SMSi, et ma võin oma pakile järele minna. Käisin järel ja in no time valmis seejärel isetehtud valgusti. Lisaks LED-ribale läks vaja nõukaaegset piimapudelit ja ühte USB pistikut. Ma olen oma käsitööskillide üle äärmiselt uhke. IKEA mööblit panen möödaminnes kokku, lampe disainin ja toodan mõne minutiga... Kasutamata talent, ma ütlen. Mul on teine LED-riba veel, nii, et üks lamp on veel tulemas. Seal on hetkel asi ainult disaini taga ootel: kas kasutada väiksemat piimapudelit, veinikarahvini või veinipudelit. Viimane tuleks enne ka tühjaks juua. Ma arvan, et veinipudel on hea valik. Lisab värvi.

esmaspäev, 13. november 2017

Go blue. Lennujaamad



Tähelepanelik lugeja on kindlasti tähele pannud, et iga kord kui ma lendan, on mul taas konstruktiivset kriitikat, mida edastada. Või kaebusi, kuidas keegi sõnastada soovib. Otse öeldes ei saa need ootused ka täna petetud.

Laupäeva hommikul algas kõik ilusti, jõudsime päikesetõusu ajaks lennujaama. Pagas õnnestus ära anda, aga mitte lõppsihtkohta saata. Oh, well, ega ma sellega väga ei arvestanudki. Turvakontrollis küsis agar turvatöötaja, et kas mul kotis snäkke ka on. Ütlesin, et on küll, aga ükski neist ei lähe vedelike alla. Pööritas silmi ja käskis välja võtta. Võtsin porgandid välja. Juustu, wasabiherneid, maapähklikreemišokolaade ja Saksa piparkooke ei viitsinud võtta. Ja guess, what... kellelegi ei läinud kohvrissejäänud snäkid korda.

Detroit - JFK lennul jagasin oma istet naabriga, kes arvas, et minu poole peal on ilmselt mõnusam. Ma istusin ju siiski akna all. Kogemata. Ma ei vali kunagi aknaalust kohta, kui ma üldse valida saan.

NYCis sain pagasi kätte katkimurtud tabalukuga (toll) ja katkilõigatud transpordikotiga (Delta või toll). Veetsin seejärel tunnikese kvaliteetaega Delta pagasiletis, kus naisterahvas mu kaebust sisestas. Arvestades, et ta polnud sellisest mikroriigist nagu Eesti kuulnudki, on arusaadav, et 10-minutilise toimingu läbiviimiseks saab vabalt kulutada tunni. Näiteks oli ta veendunud, et mu telefoninumbris läheb eesti riigikoodi 372 ja minu telefoninumbri vahele "1". Ameerika suunakood siis.

Ma siiani arvasin, et Newarki lennujaam NYCis on kõige mõttetum lennujaam, kus ma viibinud olen, aga JFK teeb talle siiski pika puuga ära. Kui ma Delta kontorist tulema sain, liikusin Finnairi terminali, kus selgus, et esiteks pole pagasi drop off avatud ning teiseks pole seal terminalis avatud alas mitte ühtegi tooli. Ega kohvikut. Ega poodi. Paar aknalauda oli. Konsulteerisin infolaua töötajaga ning selgus, et kuuest terminalist ühes on avatud alas toole ja restorane. Yayyy! Uuesti õhurongi ning kihutasin kaheksandast terminalist esimesse. Ühtlasi leidsin, et kui esimeses siiski ei peaks toole olema, siis paar tundi nimetatud rongis ringe teha pole ka viga, vähemalt saab istuda.

Newarkis, mis nagu mainitud, siiani kehvade lennujaamade edetablit juhtis, pole tasuta wifit. Selgus, et ka JFKs mitte. Sest seda 30 minutit tasuta complimentary wifit võib ka mittewifiks nimetada. Inimesele, kes peab internetiühendust nagu kergelt inimõiguseks, ei piisa 7-tunnise stopover korral poolest tunnist internetist. Aga õnneks lendab ta suurema koguse tehnikaga ning erinevaid tehnilisi vidinaid kombineerides õnnestus kokku saada poolteist tundi netti. Way to go, Gaili!

Esimesest terminalist, kus ma siis kella kaheni, kui Finnairi check-in avatama pidi, aega parajaks tegin, väljuvad muuhulgas ka Aerofloti lennud. Selgus, et keegi Nadežda oma kaaslasega pole veel väravasse jõudnud, et Moskvasse lennata. Paar korda kutsus üks sõbralik naisterahvas neid inglise keeles, siis lubati valjuhääldi äärde venelane, kes vastuvaidlemist välistaval toonil Nadeždale teada andis, et kui viimane kohe väravasse ei ilmu, siis Moskvat ta niipea ei näe. Ma kergelt kahtlustan, et selle tooni peale tormas pool terminalitäit rahvast igaks juhuks väravasse 21.

Olin paar nädalat varem muutnud oma menüüeelistust lennul NYC – Helsinki ning saanud kinnituse, et kõik on kontrolli all. Neil on netis valikus alati nii ovo-lacto taimetoit (ehk piim ja muna on ok) kui ka vegan variant (ei midagi loomset). Valin küll taimetoidu, aga üldiselt nad ise väga vahet ei tee ning klapplauda tuuakse ikka vegan. Mis pole minu meelest neil eriti toitev ning erakordne pettumus on alati näha, kuidas pinginaaber sai juustuvaliku ja mõne pudingi või jogurti magustoiduks ning mul on hunnik süsivesikuid kuiva küpsetise näol. Seega otsustasin riskida ning erimenüüd mitte valida. Tihtipeale on neil ka tavavalikus teine toit taimne. Check-ini tehes selgus, et mingi vääramatu jõud on mulle ikkagi taimetoidu määranud ning Finnairi töötajate mittevastutulelikkust teades, oli selge, et lennukis seda enam muuta ei saa. Oh, well. Aga ootamatult selgus lennukis, et tavamenüüs on neil seekord lihapallid punase veini kastmes või kana Alfredo ning ma väga enam ei kurtnudki asjade arengu üle. Ja kui selgus, et neil tõepoolest oli seekord mulle tavaline taimetoit, mitte vegan, olin nendepoolse otsusega mulle taimetoitu pakkuda juba täiesti rahul. Menüüs olid ricottaravioolid kaunviljade ja juustuga, mozzarellasalat sidrunikastmega ja puuviljasalat. Hommikuks, kui teised said hiigelkukli tomati ja juustuga, tundus, et taimetoitlasele on nii palju piimatooteid siiski liig ning mulle toodi soomlaste nägemus pancettast, mille vahel tomat, kurk ja salatileht.

Lend ise oli muus osas paras nightmare, sest mul oli pea valutama hakanud ning paar tundi enne maandumist iiveldas sellest juba ka, nii, et mul oli oma asukoha, vaid kolm istmerida kempsust, üle ainult hea meel. Ja kui juba sanitaarsõlmedest rääkida, siis ühe põrand oli vaevalt tunnike peale take off'i juba nii täis lastud, et saapad jäid naksudes kinni. Turbulentsegi polnud veel olnud. Hetk hiljem läksid minu ees istuvad kaasreisijad sokkides tualetti…

Helsinki ja Stockholm on siiani olnud ainsad lennujaamad, kus tehakse turvaskriining ka väljastpoolt Euroopa Liitu sissetulevatele lendudele. Ma üldiselt kipun selle ära unustama ning lennukist veega väljuma, millest siis rahulikult paar minutit hiljem ilma jään. Ka on ära võetud näiteks välgumihkel, millega Bangkokis ilusti lennule lasti. Seekord olin valmis, lisaks mainiti turvakontrolli ka lennukis. Ja guess what, mingit kontrolli polnudki. Võta siis kinni, kuidas nad oma lennujaama parajasti turvavad. Helsinkis oli piisavalt aega, et käia tualetis ning osta Duty Freest lagritsat ja eukalüptikomme.

neljapäev, 9. november 2017

Go blue. Tunne oma kodulinna






Kuna terrassil istumiseks on ilmad natuke jahedad (täpsustus: jahedad minusugusele, Scott võiks seal vist talv läbi istuda), siis oleme hakanud jalutamas käima. Vaatame kõrvitsaid ja täispuhutavaid lumememmesid. Tundub, et sujuv üleminek Halloweenilt jõuludele on siinkandis oluline. Tavaliselt võtame suuna kesklinna või ülikoolilinnaku poole, aga eile otsustasime teisele poole minna. Selgus, et ca 6-7 minuti kaugusel meist on järvemõõtu tiik, mille olemasolust Scott, kes siin 16 aastat elanud on, ei teadnudki. Rikkusime kõiki privaatsusettekirjutusi ja kõndisime lihtsalt kahe maja vahelt seda ootamatut oaasi vaatama. Et suurusest aimu anda, siis selle veekogu ümber on 25 maja. Ja ei mingit public accessi vmt. Noh, õnneks pole hetkel enam rannailma ka. Muidu oleks ma vist täiesti frustreerunud.

Jalutasime linna. Plaan oli muuhulgas tassikooke osta. Kummalegi kaks tundus täiesti hea mõte. Kuni nägime pakkumist, et kolmapäeviti iga kolmas cupcake tasuta. Ilmsegelt ei jätnud me tasuta kooke neile. Ma nüüd olen taas oma kaalu pärast natuke mures, sest neljapäeviti on neil sõbrapakkumine, mis tähendab, et kahekesi minnes on 4 tassikooki ja kaks jooki vaid 8 dollarit kokku. Ilmselt nad muidugi annaks selle kraami soovi korral ka üksiküritajale. Ma reedest pakkumist igaks juhuks ei vaadanud. Aga homsed koogid on igal juhul mul välja valitud.

pühapäev, 5. november 2017

Go blue. Väike jutt.



Scott helistas hommikul panka, sest oli oma turvaküsimuse vastuse ära unustanud ja ei saanud parooli vahetatud. Peale lühikest sissejuhatust, kus nad klienditeenindajaga üksteisele teada andsid, kuidas neil läheb, kirjeldas Scott oma probleemi ning hakkas ühtäkki rääkima, kuidas me täna loodusesse matkama läheme ja kuhu täpsemalt ning siis uuris, et mis plaanid ka tütarlapsel endal on. Selle aja peale ma olin juba täiesti veendunud, et ta mingi oma sõbranna otsa sattunud. Selgus, et pole. Lihtsalt jutukas tütarlaps sattus. Klienditeenindajal endal muide plaane polnud, peale selle, et soojas püsida. Kui kedagi peaks huvitama. Ta asus parajasti nimelt Põhja-Dakotas. Ilmselt on seal jahe.

Kui ma jooksmas käin, siis ilmselgelt lehvib mu peal kohal plakat kirjaga, mis kutsub kõiki koeraomanikke oma lemmikuid mind nuusutama laskma. Hiljuti tuli siinsamas maja taga metsas jooksmas käies vastu meesterahvas kahe labradoriga. Kuna rada oli neljale kitsavõitu, tõmbasin puude vahele, et kuldne trio saaks mööduda. Aga kuna koerad tundsid minu suurepärase isiku vastu täiesti ilmselget huvi, siis selle asemel, et näidata, kes on peremees, jäi tüüp hoopis seisma ning lasi oma koertel minuga põhjalikult tutvust teha. Ise kinnitades, et ega nad ei hammusta. Ma ka ei hammusta, aga see ei tähenda, et ma iga vastutulijaga peaksin tahtma ninad kokku panna. Eile olin taas metsarajal ja esmalt nägin naisterahvast jalutamas, tühi rihm rippu ning hetk hiljem tormas must retriiver sada ja seened minu suunas. Ma pidasin paremaks igaks juhuks seisma jääda. Kui naisterahvas lõpuks aru sai, et ega siit mingit bondimist ei tule, kutsus ta koera enda juurde.

Läksime täna Waterloosse matkama. Tegime ca 7km ringi metsas ja järvede vahel ning ajastasime oma jalutuskäigu nii täpselt, et alles sada meetrit enne autot saime paduka kaela.

Hetkel on mul hea meel, et me täna jalgpalli ei plaaninud staadionile vaatama minna, sest hommikusest päikeselisest ilmast (vaata pilti) on praeguseks saanud tuul-torm-äike ja välgud. Mitte, et ma üleüldse oleks mingi hetk plaaninud novembris minna kolmeks-neljaks tunniks vastu ööd staadionile külmetama.

kolmapäev, 1. november 2017

Go blue. Halloween Hide.







Paljude majapidamiste poolt kauaoodatud pidupäev jõudis eile kätte. Need, kellel oli koju kommi varutud, panid terrassitule põlema ja lükkasid kõrvitsatele küünlad sisse. Need, kes ei plaaninud "Trick or Treat" lapsukeste kotte komme täis kühveldada, nagu näiteks meie, valisid mõne Halloween Hide ehk "varju Halloweeni eest" asendustegevuse. Meie läksime kinno. Ja sööma. Ja shoppama. Ei, vabandust, viimase unustasime siiski ära. Ja noh, poole filmi peal andis Swedbank mulle teada, et pani mu kaardi kinni ja ostlemispidu on selleks korraks läbi. Kui ma soovin, võin neile 4 eurot / minut helistada ja oma kaarditehinguid arutada. Saatsin neile selle peale kirja, mille peale nad mulle automaatvastuse näol teatasid, et nad on hetkel väga populaarsed ja ärarääkimata hõivatud ning seetõttu võib kirjale vastamiseks neil 3 tööpäeva kuluda.

Igal juhul film. Läksime siinsesse sõltumatute filmide kinno ning vaatasime Florida projekti. Piletite ostmisel küsis kassapidaja, et "Are you swenska?", mis tekitas minus hetkeks segadust, kuni ta viitas mu Swedbanki krediitkaardile. Kino ise on (väga?) vanas teatrimajas, ehitatud ajal, kui kaldpõrandad alles leiutamist ootasid. Film kippus küll teises pooles natuke venima ja ennast kordama, aga oli siiski väga hea, pakkudes ohtralt WTF hetki, et kas ka päriselt on selliseid inimesi olemas. Scott kinnitas, et on küll.

Õhtust läksime Savasse sööma, sinna, kus ka laupäeval käisime, sest, noh, väga hea oli :) Vaata pilte :)

Sain esmaspäeval ka oma number 40 Salomonid kätte, mis sobisid mu 38 jalale kui valatult. Jooksmine sobis ka. Kuigi natuke jahedavõitu on siin juba.

Tegin esmaspäeval esimest korda lühikest leiba ehk shortbreadi ehk ... lihtsaid võiküpsiseid. Segasin kõik kolm ettenähtud koostisosa kokku ja panin omalt poolt natuke vanilli ning Scoti arvates on tegemist kõige paremate lühikeste leibadega, mis ta söönud on. Külmikus oli küll ka veel eriti sidrunilist sidrunivõiet ootamas, aga nii kaugele need küpsised omadega ei jõudnud. Pildile ka ei jõudnud.

esmaspäev, 30. oktoober 2017

Go blue. Näljased oravad





Just jõudsin rõõmustada, et naabritel on maitsvamad ja mahlasemad kõrvitsad väljas (vaata eelmise postituse pilti) kui järjekordselt on nad hambad sisse löönud ja pool nahka pannud ka meie halloweenikaunistustest (vaata tänast pilti). Ei mingit respekti.

Otsustasin, et mul on teist paari jooksutosse siia vaja. Noh, ma ju teada-tuntud sportlane, eksole. Igal juhul tundus mulle, et mu praegused X-Screamid või mis nad ongi, ei ole asfaldi jaoks kõige sobivamad. Metsas on nendega muidu täiesti ok. Hakkasin siis numbrit valima. Mu praegused, Saksamaalt ostetud Salomonid, on suurus kolmkümmendkaheksa kaks kolmandikku ehk US7. Siit ostetud US8 Sketchersid pigistasid ning talvel soetatud US7 Salomonid tõmbasid mul kaks varbaküünt rivist välja. Size chart väitis, et ma peaksin võtma 8,5. Ootan siis nüüd põnevusega, et kui suured või väiksed tossud saabuvad.

Neljapäeval tulid Scoti sõbrad Washingtoni kandist külla, mis tähendas tavapärasest tihedamat kultuuriprogrammi rohkete restoranikülastuste ja laupäevase jalgpalli näol. Viimasel mina küll ei osalenud, sest mulle tundus ebamõistlik maksta 75 dollarit ning siis staadionil külmetada kui ma ometi võin samal ajal soojas kodus sedasama jalgpalli telekast mitte vaadata ning selle asemel raamatut lugeda. Michigan võitis, muide, kui see kellelegi korda peaks minema. Aga eile pealelõunal kui viimased külalised lahkusid, tegime veel tuvust naabruskonnaga. St, et mina tegin, sest Scott tundis seda juba nagunii. Kuni eelmise nädalani, kui ilmad olid soojad, istusime õhtuti tavaliselt terrassil, aga hetkel see väga ahvatlev ei tundu, siis oleme hakanud ümbruskonnas jalutuskäike ette võtma :)

laupäev, 28. oktoober 2017

Go blue. Leia kõrvitsa seest orav.












Update murelikele lugejatele: selg ja kael on suhteliselt korras (looduslik geel aitas), aga pea valutas täna hommikul kolmandat päeva ja nimetatud "Eriti tugev" valuvaigisti on pigem nagu papist poiss. Võib-olla oleks ikka pidanud selle punases pakendis "migreenirohu" võtma :)

USA on muidu ainus mulle teadaolev riik, kus telekas retseptiravimeid reklaamitakse. Lisaks ei tundu siin olevat mitte mingit regulatsiooni reklaamide osas. Enamasti võtavad need suurema osa tunnist ja saade või spordiülekanne väiksema. See ainus kord, kui ma üritasin telekast jalgpalli (seda, kus nad üksteisele otsa tormavad, mitte päris jalkat) vaadata, olin ma veerand tunni järel juba endast täiesti õues, sest iga kolme minuti järel tuli reklaamipaus.

Käisime enne jalutamas. Mida lähemale halloween jõuab, seda rohkem tonte puude otsa rippuma pannakse. Ühtlasi oli heameel tõdeda, et mitte ainult meie kõrvitsate kallal ei käi oravad vaid ühe naabri omasse olid nad lausa sisse ennast söönud ning üks liigi esindajatest lasi parajasti, ise keset toidulauda istudes, kõrvitsatükil hea maitsta.