Karpaatide aias. Rannapäev

Õppisime oma vigadest ning panime täna hommikuks äratuskella. Poole kaheksast olime üleval ning veerand üheksa asusime teele autorendi suunas. Kohalejõudes tervitas meid vaid kohalik Lasnamäe ilma ühegi autorendita. Ka kõne esindusse ei aidanud, sealt kinnitati vaid, et nende ainus rendipunkt on lennujaamas ja Lasnamäelt saame oma auto kätte ainult siis kiu selle vähemalt nädal aega ette broneerime, et neil oleks aega leida meeskond, kes selle sinna kohale toimetab. Vaatasime siis välja järgmise koha ning sõitsime Grand Hotelli Avise esindusse. Noormees vaatas meile otsa ja teatas, et kõik tema kolm parklas olevat autot on juba neljale erinevale kliendile ära broneeritud. Aga ta tegi paar kiiret kõnet ning leidis meile tutika Dacia. Veerand tundi hiljem istusime autosse ning sõit Constantasse võis alata.

Esimene peatus oli McDonalds, sest sooviga hommikul kiirelt linnast välja saada, oli meil kohv joomata. Ma rääkisin tee peal, kuidas ma võtan kohvi ja pirukat ja friikaid ning selle peale vaatas Scott mulle kahtlevalt otsa ja teatas, et ilmselt hommikul serveerib McDonalds siiski hommikueinet mitte friikaid ja burgereid. Mina omakorda eeldasin, et siin selliseid piiranguid ei ole ja klient saab oma friikad kätte siis kui ta neid soovib. Tellimust esitades sain nii kohvi, piruka, friikad kui ka burgeri.

225 kilomeetrit kiirteed Constantasse oli täis erinevaid sitikaid ning esimese poole tunni järel lendasid nad vastu akent nagu tihe vihm ning nähtavus oli kahanenud 35% peale. Tegime tanklapeatuse, et aken puhtaks pesta.

Constantasse reisi planeerides kujutasime omale ette rannaäärset kuurortlinna kauni sinise vee ja toreda vanalinnaga. Linna hiilgeajad jäid 70-80ndatesse ning iga ilusa ja kordatehtud maja kohta oli kaks lagunenud või mahajäetud maja. Kesklinn ise oli küll äärmiselt tore oma kohvikute ja meluga. Mida kaugemale linnast läksid, seda suuremaks ja pompöössemaks majad läksid.

Nägin sõõrikuletti ning soovisin viit sõõrikut. Noormees leti tagant küsis, et millega ma neid soovin. Ma küsisin, et mis variandid on, mille peale ta viitas rumeeniakeelsele nimekirjale oma pea kohal. Kuna ma tundsin sealt ära ainult shokolaadi ja tuhksuhkru, siis läksin tuhksuhkru peale.

Käisime Starbucksis ja väikeses Itaalia poes, kus Scott sõi foccacciat singiga ning seejärel jalutasime kasiino juurde. Rannapromenaad oli ilusti korda tehtud, aga kasiino ise oli alles tellingutes. Küll aga oli mõeldud turistide peale, kes kindlasti tahaksid endast kasiino ees pilti - promenaad oli täis fotograafe, kellel kõigil kasiinoga lõuend püsti ning mille ees nad siis turiste pildistasid.

Otsustasime, et on aeg tagasi pealinna sõita. Parkisime auto Avise parklasse ära ning kõndisime hotelli.

Aprillist kuni oktoobrini viib Bukarest läbi pilootprojekti, kus iga nädalavahetus pannakse autodele kinni linna peatänav ning avatakse see jalakäijatele, tänavamuusikutele ja toiduputkadele. Kuna me sellest projektist enne midagi ei teadnud, siis hotelli ette jõudes oli esimene küsimus, et kas toimub mingi meeleavaldus - sõidutee oli inimesi täiesti täis.

Kui me hiljem välja läksime, et sööma minna, oli tänavatel veel rohkem rahvast. Ja igas kohvikus, restoranis ja toiduputkas oli järjekord teisele poole kvartalit. Sõime suurepärast tartari, gazpachot (peaaegu sama hea kui minu tehtu) ja tomatisalatit burrataga. Arvet makstes küsis tütarlaps, kas soovime jätta tippi kaardiga või sulas.

Karpaatide aias. Järjekorrad

Selleks ajaks kui üks meist (mitte mina) hommikul üles sai, oli kell 9 ringis. Läksime hotelli lähedal olevasse kohvikusse ja sõime võileibu, marineeritud lõhet ja posheeritud mune. Koos nelja koeraga, kellest mitte kõik omavahel hästi läbi ei saanud.

Kuna ka siin hotellis anti padja asemel kõva puuhalg pea alla, siis küsisime retseptsioonist pehmemat ja madalamat patja. Selgus, et hotelli varud olidki limiteeritud nende patjadega, mis juba toas olid, aga äärmiselt abivalmis noormees otsis mulle välja kaubamaja aadressi, kust turist saab minna ja omale suurepärase padja soetada. Sinna juurde käis jutt, kuidas ka tema ise ei suuda hotellipatjadega magada ning ostis omale juba kuus aastat tagasi padja, millega siiani reisib ja magab. Turistid tänasid väärt info eest ja liikusid tuppa tagasi.

Selleks ajaks oli kell saanud 11 ning oli suhteliselt selge, et väljasõitu Musta mere äärde täna ei toimu. Võtsime siis suuna hoopis Ceauşescu residentsi. Majja sisse ilma organiseeritud tuurita ei pääse ning kuna järgmise tuuri alguseni oli üle poole tunni aega, siis ootama ka ei jäänud. Kõndisime läbi lähedalasuva pargi ning hea lugeja, tegime sulle ka pildid sealsest laste liumäest. Ilmselt soovivad kohalikud oma lastest tulevasi bobisõitjaid treenida ning alustavad sellega juba varajases nooruses.

Õppisime eilsetest vigadest ning kella ühe paiku olime omadega taas turul. Miciputkas oli täiesti muljetavaldav järjekord - nagu vanasti kui tekstiilipoodi lillelist kitliriiet tuli ning pool linna kannatlikult sabas ootas, lootes, et enne neid otsa ei saa. Peale 20-minutilist ootamist olid micid käes. Scott tõi veel kalaputkast oma eilse lemmikmüüja käest ka pudeli õlut ning hingas kõik neli vorsti sisse. Lemmikmüüjast ka - Scott küsis temalt eile õlut ostes, kas ta inglise keelt räägib. Daam vaatas talle pika pilguga ülevalt alla ja teatas, et ta räägib rumeenia, inglise ja prantsuse keelt ning pisut ka hispaania keelt. Selle peale lobisesid nad kohe pikemalt.

Õhtul läksime uuesti värsket pastat sööma. Plaan oli ka tuledes purskkaeve vaadata, aga läksime hotelli magama hoopis.

Karpaatide aias. Pidu sinus eneses

Hommikul ärgates vaatas mulle vastu täiesti magamata Scott. Selgus, et sel ajal kui mina sügavalt magasin, oli meie akna all pidu ja ukse taga peretüli, mis mõlemad Scotti öö otsa üleval hoidsid. Seega alustasime päeva sellega, et palusime oma ülejäänud nelja öö majutuse tühistada ja meile raha tagastada, et me saaksime omale sobivama hotelli otsida, kus naabrid üksteisel kell neli hommikul kulme rulli ei taoks. Tütarlaps oli natuke segaduses ja teatas, et meil on maja kõige vaiksemad toad, kuhu ei kosta poolt akordi ka. Selle peale saime aru, miks retseptsioonis oli kauss kõrvatroppidega. Me ei jäänud sellega rahule, et öö otsa bassi kuulamine võrdub mõne meelest rahuliku unega ning tütarlaps ajas manageri jalule. Dressides meesterahvas tuli kohale, kuulas turistide kaebused ära ning lubas meil välja kolida.

Pakkisime asjad, broneerisime toa 850 meetri kaugusel asuvas Novotelis ning jalutasime sinna. Jätsime kotid hoidu ning tegime ringi parlamendihoone juures. Rumeenia parlamendihoone on üks maailma raskemaid ehitisi (üle 4 miljoni tonni) ning suuruselt teine administratiivhoone maailmas.

Pealelõunal võtsime takso ning sõitsime kuskil kohalikul Lasnamäel asuvale turule. Turu kõrval olev plats oli täis suurepäraseid toidulette ning sel ajal kui Scott võttis ennast micide (kohalikud, ilma kestata vorstid) sappa, läksin mina langosiputkasse (friteeritud sai, mis kaetakse kas hapukoore ja juustuga või näiteks nutella ja banaanidega). Langosid, nagu selgus, olid otsas. Läksin siis kalakohvikusse. Hetke pärast liitus minuga ilma ühegi micita Scott, sest vahetult enne teda olid micid otsa saanud. Sõime siis kala.

Tegime veel ringi kohalikus kaubanduskeskuses ja Starbucksis ning alustasime oma tunnist jalutuskäiku tagasi kesklinna. Peatänav oli ääristatud kaheksakümnendate arhitektuuripärlitega, suurte, hallide ja pompöössete majadega, mille ainsad esinduslikud ajad sinna kaheksakümnedatesse ka jäid. Ainus pluss võrreldes Lasnamäega oli see, et iga maja esimene korrus oli täis erinevaid poode - toidupoed, saiaputkad, rahavahetus, erootikaärid, telefonipoed. Ja nii kui astusid majade vahelt läbi väiksemasse kõrvaltänavasse, olid seal hoopis paarikorrulised ca 30ndate ja 50ndate kauniste, aga siiski lagunenud fassaadidega elamised. Mida linnale lähemale, seda rohkem oli ka täiesti mahajäetud ja lagunenud tondilosse.

Linnas sõime värsket pastat, superlux oli. Ning selle peale veel kohaliku peruulase juures kooke. Kell kaheksa olime hotellis ning valmis homseks väljasõiduks Musta mere äärde.

Karpaatide aias. Teeninduselamused

Riia lennujaamas oli kell juba nii kaugel, et mul oli kõht tühi. Kuna mul ei oleks? :D Ostsin siis tüki kohupiimakooki ja mangomagustoidu ühest putkast. Kassapidaja tõmbas sahtlist puidust lusika ja enne kui ma reageerida jõudsin, oli 20 senti arvele lisatud. Palusin selle ära võtta.

Lennukis selgus, et mingi probleem on elektriga ning hoiatati, et paariks minutiks lülitatakse elekter välja, kuniks nad põhjust välja selgitavad. Nende paar minutit oli ca kümmekond pikk, aga kui tunnelisse taas valgus lasti, kinnitati, et lennuk on täiesti korras ja lennukõlbulik.

Takso pani meid vanalinna servas maha, sest vanalinna sisse autod ei pääse. Otsisime siis baaride, pubide, stripiklubide ja ehitustsoonide vahelt oma hotelli üles, saime paberilipiku oma uksekoodiga ning läksime tuppa. Kuna nälg tahtis silmanägemist võtta, siis esimese asjana kihutasime lähedalasuvasse kohvikusse sööma. Lihapallide pähe serveeriti mingit püdelat ollust, mis oli palliks veeretatud ja siis paneeringus ära friteeritud. Kõik ülejäänu oli igati hea. Menüüs oli kirjas, et arvele lisandub 10% tasu teeninduse eest. Ilmselt arvas tütarlaps, et ta pakkus meile nii suurepärast elamust, et lisas selle eest 15%.

Delicious Thailand. Kojulend

Mu kott oli paremini pakitud kui tetrise 16. tase - 15 kilo pagasit nägi välja nagu poekott pärast veerandtunnist Prismakülastust. Suundusime lennujaama ning üritasime ennustada, kas elektroonilistest pardakaartidest piisab või on vaja taas letist läbi käia, kus pagas ära kaalutakse. Letist ei olnud vaja läbi minna ning saime otse läbi turvakontrolli väravasse kõndida.

Kuna ma teadsin, et minusugune 12,5-tunnist lendu ainult kahe haleda lennukitoiduga üle ei ela, siis varustasime ennast korralikult MacDonaldsis. Samal ajal kui ma nimetatud paberkottidega tagasi väravasse jõudsin, nägin, kuidas kohalikud lennujaamatöötajad väravasse nii kohvrikasti kui ka kaalu vedasid. Kujutasin juba ette, kuidas me oma kotte ümber pakime ja 100 eurot maksame, et pool pagasit hoidu saata. Selgus, et kotid olid nii osavalt pakitud, et saime ilma probleemideta läbi.

Ma olen väga tänulik sellele isikule, kes otsustas, et lennukipardale tuleb internet tuua, sest muidu oleks see 12,5-tunnine lend veel pikem olnud kui ta niigi oli. Kella 10ks õhtul jõudsime koju.

Delicious Thailand. Templid, söök ja nõmedad turistid (mitte meie!)

Sellised olid suurem osa kaarditerminale. Ma esimesel korral olin täiesti segaduses, kuhu vajutada. Ja kuna numbrid olid iga kord erinevas kohas, siis ei läinud see ka edaspidi lihtsamaks.

Meie reisi viimane päev ja Scotti esimene kord Bangkoki kaoses. Seega üritasime nii palju kui võimalik ühte päeva pressida.

Meie esimene sihtkoht oli hiilgav Golden Mount tempel, kust avanevad linnale hingematvad vaated ning mida ümbritseb lopsakas aed. Ronimine valguse suunas oli pikk ja higine, mida täiendas ebameeldiv üllatus paljajalu-vetsu näol - ukse kõrval kontrollis daam, et kõik sisenejad oma jalatsid tänavale asetatud riiulisse paneksid. Ilmselt tahtsid olla kindlad, et turistid oma jalatseid avalikus käimlas ära ei määriks. Ja siis selgus, et templisse sisse astudes tuleb jalatsid jalga jätta - nojah, loogiline, need olid ju puhtad, kui nendega vetsu minna ei võinud.

Peale religioosselt valgustavat templikülastust otsustasime minna oma higiseid särke kuivatama tarbimispühamusse - Siam Paragoni kaubanduskeskusesse. Ootasime pikisilmi kohtumist järjekordse Dairy Queeni ning kruusidega loodetavasti paremini varustatud Starbucksiga. Kohvikukorrus oli kõike muud kui lihtne ja loogiline ning meenutas pigem põgenemistuba, kust väljapääsu leidmine pakkus samapalju väljakutset kui kinnisilmi nõela otsimine heinakuhjast. Seega olime teel Dairy Queenini sunnitud tegema peatusi, et ennast kosutada esmalt Krispy Kreme sõõrikutega ning seejärel värskete shokolaadiküpsistega. Viimaks leidsime ka kauaoodatud jäätiseputka ning saime reisi parimad blizzardid.

Kiire akude laadimine hotellis ning asusime vastu pealelõunastele seiklustele - paadiga lilleturule. Bangkokis on väga mugav ja kiire lahendus kasutada ühistranspordiks paati, mis seilab kiirelt läbi lainete ning peale paari soolase vee sahmakat oledki kohal. Taksoga oleks see marsruut oluliselt kauem aega võtnud. Ja noh, värskendavat jõevett ei oleks ka sellel kuumal päeval kaela saanud. Jalutasime läbi lilleturu ning liikusime uuesti paadiga ikoonilise Aruni templi juurde, kus kohtuvad värvid, religioon, imelised vaated ja nõmedad turistid. Üks turist arvas, et on täiesti sobilik minna templisse palja ülakehaga ning täiesti joogisena ning tema sõber, selle asemel, et kaaslane kas kainenema viia või talle särk otsida, pidas paremaks tai tütarlast, kes palus selle õllekõhu tekstiiliga katta, ahistama hakata ning kiskus ka enda särki seljast, ise tüdrukule praktiliselt otsa ronides. Paraku selgus hiljem, et neil õnnestus siiski sisse saada templisse.

Päike hakkas loojuma ning liikusime tagasi Khao Sani piirkonda, et õhtust süüa - Scott rääkis juba mitmendat päeva papaiasalatist ning mina ei jõudnud riisi ja mangot ära oodata. Scott soovis oma salatit keskmise teravusega, aga ilmselt kokk siiski ei usaldanud farangi arvamust ning jättis tshilli üldse lisamata. Sellele vaatamata oli õhtusöök täielik sümfoonia maitsemeeltele - värske papaiasalat, särisev kana satay, aromaatne pad thai ja ülihea kleepuv riis mangoga.